NATO partnerlusprogrammi jõudmine laiemasse Lähis-Itta

Kümme aastat tagasi algatas NATO kaksteedrajavat partnerlusprogrammi: rahupartnerlusprogrammi Kesk- jaIda-Euroopa riikidele ning Vahemere dialoogi Vahemere regiooniriikidele. Nüüd tuleb mõlemas programmis teha täiendusi, võttesarvesse Euro-Atlandi julgeolekus toimuvaid muutusi (NATO laieneminening Põhja-Atlandi Liidu ees seisvad uued väljakutsed). Vahemeredialoogi reformimiseks ja selle võimalikuks laiendamiseks Lähis-Idasuunal on paljugi õppida rahupartnerlusprogrammikogemustest.

Vastupidiselt rahupartnerlusprogrammile eiole Vahemere dialoog olnud väga tulemuslik. See ei ole oluliseltkaasa aidanud piirkonna stabiliseerumisele ega soodustanudosalevate riikide arengut. Põhjusi on mitmeid, sealhulgas aja,inimeste ja rahaliste vahendite puudumine; paljude selle regiooniriikide sügav ebalus NATO suhtes ja NATO-alaste teadmistepuudumine; nende dialoogiks ja koostööks vajalike teguritepuudumine, millel põhineb NATO ja rahupartnerlusprogrammi edu, ningoskamatus eristada laiemaid regionaalseid julgeolekuprobleemeIisraeli-Palestiina konfliktist.

Kui kümmekond aastat tagasi oli NATOpeamiseks julgeolekuprobleemiks Kesk- ja Ida-Euroopastabiliseerimine ja ümberkorraldamine, siis nüüd püüab NATOlahendada “laiemast” Lähis-Idast alguse saanud probleeme. Kui NATOtahab lahendada oma liikmete tõstatatud julgeolekuprobleeme, peabta järgmistel kuudel ja aastatel keskenduma Kesk- ja Ida-Euroopaasemel Lähis-Idale, ning Vahemere dialoog peab samuti arenemavastavalt tekkinud olukorrale.

Kui rahvusvaheline üldsus tagab vajalikudvahendid olukorra stabiliseerimiseks Afganistanis, siis NATO rollrahvusvahelises julgeolekuabi missioonis (ISAF) annab meile mudeli,mida oleks võimalik kasutada Iraagis ja tulevikus isegi ehkIisraeli-Palestiina konflikti lahendamisel. Iisraeli dilemmaseisneb selles, et mida tugevamaks muutub riik sõjaliselt, sedakaitsetumana tunneb ennast Iisraeli elanikkond. Tuleks leida “ausvahendaja”, keda mõlemad pooled usaldavad, – see aitaks kaasaläbirääkimistele ja mitmekülgsete julgeolekuabinõude paketirakendamisele. Ameerika Ühendriigid ja Euroopa ei saa seda teha,sest kumbagi ei peeta erapooletuks. Kuigi see võib tunduda hetkelebatõenäoline, on NATO arvatavasti ainuke institutsioon, mis võikspüüda seda probleemi järgmise paari aasta jooksullahendada.

Kõik need võimalikud arengusuunad onloomulikult veel vägagi küsitavad. Heites pilgu viimasele viieleaastale, rääkimata viimasest 15 aastast, näeme, et NATO arengutempoon olnud tunduvalt kiirem, kui omal ajal ennustati. Maailmas asetleidvate sündmuste tempo kiireneb ning NATO on vaatamata mitmeleilmsele puudusele rahvusvaheline institutsioon, mis on osutunudkõige paindlikumaks ja arenguvõimelisemaks, et vastata uuejulgeolekukeskkonna nõuetele. Selline olukord tõenäoliselt jätkubning NATO areng pakub meile edaspidigi üllatusi.

Põhja-Atlandi Liit on muutumas külma sõjaaegsest passiivsest kaitseorganisatsioonist aktiivseksjulgeolekuorganisatsiooniks, mis on vajalik rahu tagamisekspraegusel “kuuma rahu” ajal, ning liitlased mõistavad üha enam, etjulgeolekut on võimalik tagada ainult kollektiivselt. Lõheliitlaste ja partnerite vahel tuleks kiiresti likvideerida.Liitlaste julgeolekut on võimalik tagada üksnes tihedas koostöösKesk- ja Ida-Euroopa ning Lähis-Ida partneritega ning samutiomavahelise koostööga. Just see suund on hetkel NATO arenguliikumapanevaks jõuks ning parimaks ajendiks, et muutapartnerlusprogrammid sisulisemaks ja alliansi põhitegevustegaparemini integreeritavaks.

Tuginemine edule

Kui NATO partnerlusmehhanisme kavatsetaksearendada uute julgeolekuprobleemide lahendamiseks, oleks loogiline,kui selle arengu aluseks oleksid need NATO-le iseloomulikud jooned,mis on siiani talle edu taganud. Naljahambad on naljatanud, etlühend NATO tähendab inglise keeles “No Action, Talk Only”(ehk siis suuga teevad suure linna, käega ei kärbsepesagi). Kuidjust see, et allianss suudab pakkuda dialoogifoorumit, kus kõikliikmed saavad oma probleemid pigem selgeks vaielda, kui nende ülevõitlust pidada, ongi olnud tema edu aluseks. Seda suudeti teharahupartnerlusprogrammi abil neis riikides, kes soovisid NATOgaliituda, kuid siiani on see ebaõnnestunud Vahemere dialoogi puhul,vaatamata selle sobilikule nimele. Nii rahupartnerlusprogramm kuika Vahemere dialoog seisavad silmitsi tõsise ülesandega, milleks oneespool nimetatud mehhanismide arendamine, et lahendada Kesk- jaIda-Euroopa ning Lähis-Ida ees seisvaid keerulisiolukordi.

NATO mehhanismid (ametlikud jamitteametlikud) ühtse kaitse- ja julgeolekukultuuri loomiseks eiole üksnes tema traditsioonilise raison d’être’i –kollektiivse kaitse tagamise – aluseks, vaid Kesk- ja Ida-Euroopakontekstis on need avaldanud märkimisväärset mõju kademokratiseerimisprotsessile tervikuna. Nüüdseks on teada, etdemokraatlik kontroll relva- ja julgeolekujõudude üle,tsiviil-sõjaväelised suhted ja kaitsereform on demokraatliku jamajandusliku ümberkujundamise seisukohalt tunduvalt olulisemad, kuiesialgu arvati. Need küsimused on siiani lahendamata mitmelIda-Euroopa ja Balkani riigil ning samuti paljudel riikidel laiemasLähis-Idas. Nimetatud mehhanismide arendamine ja nende viiminejärjest uutesse maailmaosadesse on NATO uue partnerluse olulineelement.

Liitlaste julgeolekut on võimalik tagadaüksnes tihedas koostöös Kesk- ja Ida-Euroopa ning Lähis-Idapartneritega ning samuti omavahelisekoostööga.

Julgeolekualase partnerluse ülesehitamiseksVahemere regioonis ja laiemas Lähis-Idas peab NATO tõstma omateadlikkust selle maailmaosa kohta ja elavdama olemasolevateinstitutsionaalsete mehhanismide kasutamist. Nii nagu NATO pidi1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul omandama rohkem teadmisiNõukogude Liidu ja seejärel tolle järel tulnud riikide kohta, peaballianss nüüd sedasama tegema Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikidepuhul. Rahupartnerlusprogrammi näol on meil olemas mudelraamistikust, mis on vajalik sedalaadi tegevuse toetamiseks,kuivõrd tegemist on äärmiselt paindlikult kasutatava mehhanismiga.Vahemere ja laiema Lähis-Ida jaoks ettenähtud analoogiliseprogrammi puhul tuleks arvesse võtta teatud regionaalseid erijooni,millest mõned on tuttavad juba 1990. aastate algusest Kesk- jaIda-Euroopas, teised aga on täiesti erinevad.

Näiteks valitseb regiooni elanikkonna seas jaisegi mõne valitsuse puhul pea täielik teadmatus NATO tegelikuolemuse kohta. Seepärast vajatakse pikaajalist ja laiapõhjalistinfo- ja teabevahetusprogrammi. See omakorda nõuab lisaksvalitsusorganite osalemisele ka valitsusväliste organisatsioonideosalust, nagu Kesk- ja Ida-Euroopas kümme ja enam aastat tagasi.Kuid kui Kesk- ja Ida-Euroopa riigid nägid rahupartnerlusprogrammispeamiselt võimalust saada NATO-lt nõu ja teadmisi ning kaasata taoma regiooni mõjutamisse, siis Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigidtahavad ennast eelkõige kuuldavaks teha ja mõjutada liitlasiotsuste tegemisel. See on hea, sest me peame neid kuulama jamõistma, alles siis saame neile vastata ja oma tegevussuunadsõnastada. Meie mõju selles regioonis on otseses seoses meievalmidusega kuulata ja kuulda võtta.

Regioonis tervikuna on kodanikuühiskond vähemarenenud kui suuremas osas Euroopas, nagu see oli ka Kesk- jaIda-Euroopas 15 aastat tagasi. Valitsusväliste organisatsioonide jaülikoolide kaasamine on oluline just selleks, et NATO sõnum jõuakskohale ja et aidata kaasa demokraatia arengule. Mõne riigi puhul(nt Alžeeria) on otsene ja konkreetne vajadus saada kogemusi jateadmisi, et luua uued tsiviil-sõjaväelised suhted ja tagadademokraatlik kontroll relvajõudude üle.

Kui paljud Kesk- ja Ida-Euroopa riigidtahtsid algusest peale ühineda NATOga ja rahupartnerlusprogramm olimehhanism, mis seda võimaldas, siis Põhja-Aafrika ja Lähis-Idariikide puhul see ei kehti. Kui nendes riikides kujuneb uuealgatuse kohta avalik arvamus, et tegemist on sõjalise liidutaassünniga või lääneriikide surve ja kontrolli vahendiga või,hullem veel, vahendiga, mis pakub Iisraelile väljavaadet saadapeatselt NATO liikmeks, siis ei saavutata mingitedasiminekut.

Dialoogifoorum

Sel põhjusel ei tohiks Vahemere dialoogiasendav uus mehhanism hõlmata allkirjastamist vajavaid ametlikkedokumente, eelkõige juhul, kui need sisaldavad ühiste põhimõtete javäärtuste loetelusid. Kõigepealt on vaja ainult foorumeidkorrapäraste poliitiliste ja sõjaliste/julgeolekualaste dialoogidejaoks ning arvukalt mitmel tasandil koostööpakkumisi, mille alusekson end rahupartnerlusprogrammi puhul õigustanud enesemääratlemisepõhimõte. Kõik pakkumised ja kutsed tuleb esitada nii, et nendesnähakse täiendust, mitte konkurentsi Euroopa Liidu poolsetelepakkumistele ja kutsetele ning need peavad kajastama riikide endisoove ja vajadusi. Kui neis nähakse “ülevalt alla” suunatudettepanekuid, jäetakse need lihtsalt viisakaltkõrvale.

Paralleelselt NATO-t tutvustava infoprogrammija diplomaatilise tegevusega on järjest rohkem omal kohal usalduseloomise meetmed sõjalises valdkonnas. NATO liikmesriikidekahepoolsed suhted ühelt poolt Kesk- ja Ida-Euroopa partneriteganing teiselt poolt Vahemere ja Lähis-Ida riikidega võivad ollavastastikku kasulikud, et arendada välja mitmepoolsed sidemed.Selles valdkonnas saadud kogemused aga näitavad, et allianss peabpöörama suuremat tähelepanu regioonis esinevatele probleemidele.Vahemere regioonis tegutsevad NATO relvajõud, mis loodi hoopisteiste probleemide lahendamiseks, võivad Põhja-Aafrika riikideleekslikult näida ohu allikana.

Lisaks usalduse loomisemeetmetele sõjalises ja julgeoleku valdkonnas, mis toovad Vahemerevõi Lähis-Ida regioonis kindlasti sama palju kasu kui omal ajalKesk- ja Ida-Euroopas, tuleks tunduvalt laiendada ametlikkuinfovahetust. Uuest partnerlus- ja koostööprotsessist peab saamateabevahetusvõrgu keskus, kust kõigil on võimalik saada teavetregioonis toimuva kohta. Kõige tõhusam oleks seda korraldadaelektroonilise süsteemi abil. Mitte miski ei asenda inimestelevõimalust saada regulaarselt kokku ja vestelda, kuid tänuvideokonverentside ulatuslikule kasutamisele on väikeste kuludegavõimalik teabevahetust suurendada.

Kuna enamikus Põhja-Aafrika jaLähis-Ida riikides on “pehmed” julgeolekuküsimused vähem tundlikudkui puhtsõjalised probleemid, kujutavad esimesena mainitud endastkõige soodsamat valdkonda, millega NATO saab alustuseks tegelemahakata. NATO teadusprogramm on alguse tegemiseks sobivaim vahend.NATO-l on oma teadusprogrammi ja avalikkusega suhtlemisediplomaatilisi vahendeid kasutades hea võimalus tekitada regioonishuvi ja arutelu uute julgeolekuküsimuste teemal, mis kujutavadendast üldist ohtu. Teadus- ja infoprogrammide egiidi all saavadNATO ametnikud regioone sagedamini külastada ja laiendada ka omateadmisi. Nii nagu 1990. aastate alguses Kesk- ja Ida-Euroopas,võime eeldada, et NATO algatused nende programmide raamessoodustavad liitlasriikide õppeasutuste kaasumist kahepoolsetelalustel. Niisuguse kaasumise tulemusel tekivad konkreetsesregioonis kiiresti vajalikud eksperdirühmad, kellega saab ellu viiakoostööprogramme. Praegustes oludes on liitlasriikidevalitsusvälised organisatsioonid ja ülikoolid teadlikud vajadusestsuunata oma tähelepanu sellele maailmaosale, mille paljud onunarusse jätnud. NATO-poolne suhteliselt mõõdukas algatus võibkaasa tuua lääneriikide hoogsa kaasalöömise, nagu juhtus Kesk- jaIda-Euroopa puhul.

Teatud regioonile keskendumiseoluliseks, kuid sageli alahinnatud osaks on töö, mida NATOParlamentaarne Assamblee (NPA) saab teha regioonide osalejatega.Kuigi NPA on NATOst eraldi seisev, on tema programmidest kasuallianssi eesmärkide toetamisel ning diplomaatilise ja sõjalisetegevuse täiendamisel. NPA saab sageli minna sinna, kuhu NATObürokraatia ei ulatu, ja parlamendid võivad saada omavahel pareminijutule kui valitsused. Heaks näiteks on parlamentaarne dialoogKaukaasia regioonis, vaatamata seal valitsevatele pingetele.Sarnane dialoog aitaks parandada ka suhteid teatud Põhja-Aafrikariikide vahel.

Mida edaspidi arvesse võtta

Selleks et partnerlus ja koostööoleksid kogu regioonis tulemuslikud, peaks regiooni ametlikult võimitteametlikult kuidagi jagama, et töö toimuks alamregioonides.Eelkõige tuleb käsitleda Iisraeli-Palestiina küsimust eraldi NATOsuhetest Põhja-Aafrika riikidega. Paljudel piirkonna riikidel ontõsiseid pingeid ka oma naaberriikidega. See on ka põhjuseks, miksnende koostöö NATOga on esialgu tõenäoliselt kahepoolne ja allesseejärel muutub alamregioonisiseseks kollektiivseksfoorumiks.

Lisaks eespool mainitule tulebarvesse võtta, et uued julgeolekuprobleemid, sh terrorism kuipeamine probleem, ei puuduta nüüd üksnes rahupartnerlusprogrammi jaVahemere dialoogi kaasatud riike, vaid ka teisi riike, sealhulgasPakistani ja Indoneesiat. Uued mehhanismid peaksid andma sarnasteprobleemidega riikidele võimaluse dialoogis vähemalt mingil määralosaleda. Lõppude lõpuks nõuab NATO roll Afganistanis poliitilistekontaktide loomist kaugemal asuvate riikidega. Kiire ja tulemuslikviis seda teha oleks näiteks avada NATO teadusprogrammi õpikojadneist riikidest pärit osalejatele. Hetkel võivad sellistesettevõtmistes osaleda üksnes rahupartnerlusprogrammi ja Vahemeredialoogi riikide elanikud.

Iseäranis ühes konkreetsesvaldkonnas on oluline teha rahupartnerlusprogrammi arengu põhjalõiged järeldused. Rahupartnerlusprogrammis tingimusteta osalemisevõimalust pakuti esialgu kõikidele Kesk- ja Ida-Euroopa ning endiseNõukogude Liidu riikidele. Hiljem seati nendele riikidele, kessoovivad rahupartnerlusprogrammiga ühineda (nt Serbia jaMontenegro) läänemaailmaga taasliitumise eesmärgil, tingimuseksdemokratiseerimine ja hea valitsemistava. Kuigi selle sammumõttekuse üle võib vaielda, on üks asi siiski kindel: uuspartnerlus- ja koostööprogramm Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikideleei tohiks sellist tingimust sisaldada. Regiooni riigid valivaddemokraatia ja moderniseerimise saavutamiseks erinevad viisid jatempo. Neile on vastumeelt igasugune üleolev armulikkus jakultuuriline imperialism. Kultuurierinevused ühelt poolt Euroopa jaPõhja-Ameerika ning teiselt poolt Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida vahelon tänapäeval suuremad, kui need olid lääne ja ida vahel külma sõjalõpul. Nende erinevuste vähendamiseks tehtavad jõupingutused ontõhusamad, kui koostööd pakutakse heatahtlikult ja teisiarvestades.

Kuigi terrorism ohustabLähis-Ida riike samuti kui Euroopat ja Põhja-Ameerikat ningsellealane koostöö on ülimalt oluline, on Lähis-Ida riikideesindajad väsinud osalemast kokkusaamistel, kus kõik jutuajamisedalgavad sellega, et tõmmatakse võrdusmärk Araabiamaade jaterrorismiohu vahele. Need arutelud oleksid tunduvalttulemuslikumad, kui me suudaksime oma lähenemistkorrigeerida.

Rahupartnerlusprogrammi suurima mõjuga elementon kahtlemata olnud ametlike esinduste loomine NATO peakorterijuurde. Rahupartnerlusprogrammis osalevate riikide esindusteletagati bürooruumid ja julgustati neid saatma NATO peakorteri juurdetööle tsiviilisikuid ja sõjaväelasi – sellega anti tõugemuutusteks, mis avaldasid kohe märgatavat mõju kõigile riikidele,kes seda võimalust kasutasid. Just see abinõu aitab kõige enamkaasa tõelise dialoogi ja koostöö tekkimisele Vahemere piirkonna jalaiema Lähis-Ida riikidega.

Kui esindused on juba sisseseatud, saab ka nendes regioonides edendada mitmesuguseidrahupartnerlusprogrammi raames väljakujunenud tegevusi. Pareminikui miski muu aitab riike kaasata nende riigiesindajate ringisuurenemine, kes mõistavad NATO olemust ning suurendavad mõistmistka oma kodumaal. Kõik rahupartnerlusprogrammi riikidele avatudprogrammid muutuvad ka nende jaoks otsekohe kättesaadavaks.Diplomaatiline koostöö muutub tõhusamaks. Mis aga kõige olulisem,just piisava suurusega esinduse olemasolu soodustab mitteametlikkuteabevahetust. Suur osa NATO tegelikust tööst konfliktide silumiselja vastuolude kõrvaldamisel tehakse ära keskastme diplomaatide jaametnike silmast silma suhtlemise käigus ühistel lõunasöökidel japeakorteri koridorides. Tõepoolest, just see, et kõik riikidesõjalised ja mittesõjalised delegatsioonid ja esindused asuvad ühekatuse all, muudab NATO ainulaadseks. Selle mõjul tekkiv pingevabaõhkkond aga soodustab tegelikku diplomaatilist tööd. See privileegtuleb anda ka meie Lähis-Ida ja Vahemere kolleegidele. Kuna ka rahupartnerlusprogramm vaadatakse põhjalikult läbi ja sedauuendatakse, suureneb kindlasti koostöö selle programmi ja uutemehhanismide vahel, mis on mõeldud dialoogi ja koostöö arendamiseksPõhja-Aafrika ja Lähis-Idaga. Seepärast oleks ehk parim lahendusüks ühine raamprogramm, mis hõlmab kõik partnerluse aspektid niirahupartnerlusprogrammi kui ka Vahemere dialoogi puhul ning milleraames eristatakse eri regioone ja terviku kõiki osi: see võiksolla koostööpartnerlusprogramm, mis hõlmab Kesk- ja Ida-Euroopat,Vahemere regiooni ja Lähis-Ida.

Kuna ka rahupartnerlusprogramm vaadatakse põhjalikult läbi ja sedauuendatakse, suureneb kindlasti koostöö selle programmi ja uutemehhanismide vahel, mis on mõeldud dialoogi ja koostöö arendamiseksPõhja-Aafrika ja Lähis-Idaga. Seepärast oleks ehk parim lahendusüks ühine raamprogramm, mis hõlmab kõik partnerluse aspektid niirahupartnerlusprogrammi kui ka Vahemere dialoogi puhul ning milleraames eristatakse eri regioone ja terviku kõiki osi: see võiksolla koostööpartnerlusprogramm, mis hõlmab Kesk- ja Ida-Euroopat,Vahemere regiooni ja Lähis-Ida.

Chris Donnelly on Inglismaal, Shrivenhamisasuva Ühendkuningriigi Kaitseakadeemia vanemteadur, kes aastatel1989–2003 töötas Kesk- ja Ida-Euroopa erinõunikuna nelja NATOpeasekretäri juures.

* Türgi tunnustab Makedoonia Vabariiki selle põhiseadusliku nimega.