Sõjalised küsimused

Pikk ja käänuline tee. Lõhe võetud kohustuste ja relvajõudude valmisoleku vahel on NATO päevakavas olnud aastaid.

Kriisoperatsioonidest on saanud NATO jaoksrahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamise põhielement. Üldisearvamuse kohaselt on nende operatsioonide edukus alliansivajalikkuse mõõdupuu. Sõjaline jõud on mõistagi vaid üks osaorganisatsiooni raison d’etre’st. Väidetavalt onpoliitiline roll veelgi tähtsam. Arvukate erinevate ja avardunudpartnerlussuhete raames tegeleb NATO mitmete rahu ja stabiilsusetagamise mitte-sõjaliste valdkondadega. Kuid kõigi oma ülesannetejuures on organisatsiooni põhiväärtus tema võimes toetadapoliitilisi konsultatsioone ja kokkuleppeid kollektiivse sõjalisetegevusega. Seetõttu püüab allianss pidevalt tõsta enda võimet ollavalmis viima ellu sõjalisi operatsioone nii tänapäeva maailmas kuika tulevikus.

Muutused, mida allianss viimase pooleteise kümnendi jooksul onalustanud, on enamalt jaolt seotud operatsioonide ja nende tõhusaelluviimisega. Vahel on kuulda kriitikat NATO tänapäevaprobleemidega kohandumise ning nende lahendamiseks vajalikesõjaliste võimete ja protseduuride arendamise küsimustes. Seekriitika on tihti põhjustatud teadmatusest. NATO kohandumine uuekeskkonnaga on olnud päris edukas. Seda näeme, kui võrdlemeliitlaste praegusi vägesid 10–15 aasta tagustega. Et kindlustadaoma vägede vastavus tänase päeva nõuetele, vaatab iga liitlane üleoma kaitseprogrammid ja -struktuurid. Igas kaitsekontseptsiooniskorratakse nõudeid vägede siirmise, jätkusuutlikkuse jakasutatavuse parandamiseks, mis on esitatud NATO strateegiliseskontseptsioonis, dokumendis, mis kirjeldab strateegilist keskkondaning meetodeid, mida NATO kasutab teda ähvardavatele ohtudele vastuastumiseks ning muude probleemidega tegelemiseks, ja ka teistesjuhisdokumentides. Allianss on kõigi liitlaste osavõtul uuendanudoma strateegiat ja kontseptsioone, juhtimis- ja väestruktuuri, agaka siseorganisatsiooni ja töökorda.

Muutused peavad jätkuma

Tee, mis tuleb käia, et saavutada vägede parem valmisolekoperatsioonideks, on lõputu. Osaliselt seetõttu, et operatsioonideenda muutumine vähemalt kahel põhjusel seda nõuab. Esiteks muutuvadaja jooksul juba toimuvate operatsioonide vajadused, eriti need,mis puudutavad sõjalisi võimeid. Seda oleme näinud endisesJugoslaavias. Teiseks on uued operatsioonid kaasa toonudvarasematele operatsioonidele omastest erinevaid või lausa uusinõudeid. Nii rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis(ISAF), Kosovo rahutagamisjõudude, operatsiooni ActiveEndeavour kui ka NATO Iraagi väljaõppemissiooni vajadused onväga erinevad, kuid vajavad üheaegset tähelepanu. Edasiste muutustevajadus tuleneb ka asjaolust, et NATO ei ole veel suutnud tagadapiisavat edasiminekut oma operatsioonideks valmisoleku erinevateelementide parandamisel ning nende ühtseks tervikukssidumisel.

Probleem on eelkõige tekkinud küsimuses, et sõjalised võimed eivasta võetud kohustustele. Vägagi tihti haigutab suur aukoperatsiooni alustava poliitilise otsuse ja valmisoleku vaheleraldada selleks operatsiooniks vajalikke jõude. Tihtipeale ei oleküsimus selles, et meil puuduvad vahendid, millega oma eesmärkeellu viia. Näiteks ajal, kui liitlased nägid vaeva mõne helikopterieraldamisega ISAFile, olid samad riigid otsekohe valmis saatmaAasia tsunami tagajärgi likvideerima sadu helikoptereid.

Operatsioone puudutavate poliitiliste otsuste ja nendeelluviimiseks vajalike nõuete usaldusväärse täitmise vahel olevatvastuolu ilmestab kolm probleemi. Need on seotud poliitilise tahte,ressursside ja sõjaliste võimetega. Alliansi juhid on nendestprobleemidest ja nende vastastikusest seotusest teadlikud jubamõnda aega. Kaks aastat tagasi väljendas tollane peasekretär lordGeorge Robertson oma muret NATO riikide tahte ja võime üle omapoliitilisi otsuseid sõjaliselt ellu viia, kas siis alliansi võimõne muu organisatsiooni egiidi all. Ta ütles, et sellise olukorrapõhjus on mitmetahuline, kuid seda võiks käsitleda ühise nimetuseall “kasutatavus”. Ta väitis, et kui valitsused ei eralda endapoolt võetud kohustuste täitmiseks oluliselt suuremat osa omavägedest ja ei ole valmis andma neid sellisel hulgal ning selliselviisil, mis oleks vajalik operatsiooni edukuse tagamiseks, võib seetekitada kriisi nendes rahvusvahelistes organisatsioonides, millesallianss on võtnud poliitilisi kohustusi.

Tühik, mis asub võetud kohustuste ja nende täitmiseks vajalikevägede olemasolu vahel, on olnud NATOs arutluse all juba aastaidning selle kõrvaldamiseks tehakse parema operatsioonideksvalmisoleku nimel suuri jõupingutusi. Puudujääkide ja nendestülesaamise viiside väljaselgitamisel oli eriti tähtis seminar,mille korraldas 2004. aasta aprillis Norfolkis NATO ümberkujundus-ja arendusjuhatus ning milles osalesid peasekretär Jaap de HoopScheffer ja NATO suursaadikud. Kohtumise tulemusena nimetatakseselles valdkonnas tehtavat, mille hulka käib ka operatsioonideksvägede moodustamise protsessi tõhustamine ja liitlasvägedekasutatavuse parendamine, mõnikord “Norfolki tegevuskavaks”. SeosesNATO erinevate kaitseplaneerimiselementide tõhususe ja vastastikuseseotuse parandamisega on ellu kutsutud teinegi samalaadne algatus,täpsemalt “Avaram poliitiline juhis”.

Vägede moodustamine

Allianss peab eraldama vägesid erilaadsete ja pikaajalisteoperatsioonide elluviimiseks. Traditsiooniline töökorraldus, millekohaselt siiani vägesid operatsioonideks “moodustatakse” – striigid eraldavad vastavalt NATO sõjaliste juhtide poolt väljatöötatud vajaduste nimekirjale vägesid teatud kindlaksajavahemikuks –, on üha vähem vastuvõetav. See korraldus on liigapiiritletud, lühiajaline ja reageeriva iseloomuga ning halvastivägede planeerimise protsessiga seotud. Nende puudujääkidekõrvaldamiseks on liitlased leppinud kokku mitmeid meetmeid.

Üks sellega seonduv algatus on iga-aastase ülemaailmseväemoodustamise konverentsi kokkukutsumine, mis peaks aitama luuaavaramat ja pikaajalisemat nägemust NATO operatiivvajadustest ningalliansi üleüldisest tegevusest vägede loomisel. Liitlaste jaokspeaks olema kergem anda vägesid pigem 12-kuulise kui 12-päevaseeelhoiatusajaga, eriti veel juhul, kui nad näevad ka teisteliitlaste panust ja teavad, et vastavalt plaanidele on olemas väed,kes nende omad teatud aja pärast välja vahetavad. Esimene sellinekonverents, millest saadud kogemusi me järgmiste konverentsideparandamise eesmärgil analüüsime, toimus liitlaste Euroopa vägedekõrgemas peakorteris 2004. aasta novembris. Praegu mõtleme, kuidassaaks partnerite ja teiste NATOsse mittekuuluvate riikideväepanuseid vägede moodustamisel paremini kasutada nendel NATOjuhitud operatsioonidel, millel nad ise osalevad.

Kasutatavus

Nagu juba varem märgitud, on mure NATO vägede kasutatavuse pärastjuba mitmeid aastaid vana. Vägede siirmisvõime ja jätkusuutlikkuseparandamise vajadus leidis rõhutamist juba Praha sõjaliste võimetetõhustamise kokkuleppes (PCC) ja varajasemas kaitsevõimealgatuses(DCI). Saadi aru, et mõne liitlase väed keskendusid liigseltterritoriaalkaitsele ega olnud võimelised osalema väljaspool NATOterritooriumi toimuvatel kriisioperatsioonidel, mida NATO jubapraegu ja eeldatavalt ka tulevikus ellu viib. Eelmise aasta juunistoimunud Istanbuli tippkohtumisel otsustasid NATO kaitseministridtõhustada riikide tegevust oma vägede kasutatavuse parandamisel.Täpsemalt leppisid nad kokku, et 40 protsenti iga riigi maaväestpeab olema korraldatud, ettevalmistatud ja varustatud nõnda, et seeoleks valmis osalema NATO või mõne muu organisatsiooni egiidi alltoimuval operatsioonil. Kaheksa protsenti maaväest peaks mis tahesajahetkel osalema juba toimuval operatsioonil või olema antudsellel otstarbel NATO käsutusse. Nad andsid ka mõista, et sedakõrgel tasemel kokkulepitud eesmärki peavad toetama riikide endivastavad eesmärgid. Selleks et omada paremat pilti, kuidasliitlastel õnnestub oma vägede ümberkorraldamine, ning anda igaleüksikule liitlasele võimalus oma tegevuse hindamiseks, tehtiPõhja-Atlandi Nõukogule ülesandeks töötada välja nn sisend- javäljundindikaatorid. Need hõlmavad isikkoosseisu suurust,siirdekoosseisu, operatsiooni jätkusuutlikkuse tagamiseks vajalikkesõjalisi võimeid, operatsioonikulusid ning tehnika- javarustuskulusid.

Tee, mis tuleb käia, et saavutada vägedeparem valmisolek operatsioonideks, onlõputu.

See töö praegu käib. Riigid on andnud teadaoma vägede kasutatavusest, arvestades 40% ja 8% eesmärki. Üldiseltvõib öelda, et ajal, kui osa liitlasi juba täidab või isegi ületabIstanbulis püstitatud eesmärke, on ka neid, kes seda ei tee.Peamiselt sellepärast, et liitlased on oma vägede ümberkujundamiseprotsessis eri kaugusel. Mitmed liitlased, sealhulgas ka mõnedneist, kes juba eesmärke täidavad või neid ületavad, on teatanudoma plaanidest, kuidas nad kavatsevad vägede kasutatavust katulevikus parandada. Tähtis on meeles pidada, et selles valdkonnasei tule muutused üleöö.

Selle ettevõtmise edukus ei ole veel kindel. Kuigi see on pööranudmõne pealinna tähelepanu oma vägede kasutatavuse küsimusele ningaidanud kaasa tulevikuplaanide tegemisele, ei ole riikide seniedastatud teave omavahel piisavalt võrreldav. Seetõttu on vägaraske välja selgitada liitlasvägede tegelikku kasutatavust võitarvidusel mõne liitlase vägesid sellest seisukohast õigestihinnata. Selleks et muuta riikide antud andmed ka tegelikkusesvõrreldavaks, tuleb teha tööd, et arvestada sealjuures riikidevägede erinevat ülesehitust. Praegu keskendutakse maavägedele, kunanende siirmine ja jätkusuutlikkuse tagamine on keerulisem kui mere-või õhuvägedel. Kuid eesmärgid tuleks püstitada ka mere- jaõhuvägedele. Rohkem tähelepanu pööratakse ka sisend- javäljundindikaatorite algse paketi täpsustamisele ja võib-olla kalaiendamisele.

Avaram poliitiline juhis

Istanbuli tippkohtumisel tegid liitlasriikide juhid Põhja-AtlandiNõukogule ülesandeks koostada ja esitada neile arutamiseks avarampoliitiline juhis, mis täpsustab alliansi strateegilisekontseptsiooni kõiki sõjalisi võimeid, planeerimistegevust jaluuret puudutavaid küsimusi. See algatus peaks tõstma riikidepoliitilist vastutust sõjaliste võimete parandamiseks antudlubaduste täitmisel ja samaaegselt aitama harmoneerida erinevaidkasutusel olevaid sõjaliste võimete loomise, arendamise jarakendamise meetodeid.

Arutelud, mida on NATO peakorteris peetud avarama poliitilisejuhise eesmärgi, ulatuse ja iseloomu väljaselgitamiseks, viitavadsellele, et tegemist on lühikese poliitilise dokumendiga, mis annabjuhiseid alliansi edasiseks ümberkujundamiseks. Täpsemalt annab seejuhiseid alliansi vägede ja teitse sõjaliste võimete arendamiseks,aga ka tõepärase luureteabe tootmiseks, mille alusel oleks võimalikdefineerida tulevikus vajalikke sõjalisi võimeid. Dokument asetsebstrateegilise kontseptsiooni ning planeerimisjuhiseid andvatedokumentide (nt ministrite juhis vägede planeerimiseks) vahel.Olles kooskõlas strateegilise kontseptsiooniga, arvestatakseavaramas poliitilises juhises muutustega, mis on pärast 1999.aastat julgeolekukeskkonnas toimunud.

Dokument suunab kogu sõjaliste võimete arendamisega seotudplaneerimistegevust ja kõiki selle protsesse. Hõlmatud on kõiktraditsioonilised kaitseplaneerimise valdkonnad – üksused;relvastus; konsultatsioonid ja juhtimine (C3); logistika;ressursid, tuumaplaneerimine ja tsiviilhädaabi planeerimine. Kuidsee mõjutab ka teisi sõjaliste võimetega seotud valdkondi, naguõhukaitse planeerimine ja standardimine. Juhise abil sisestatakseteavet ka liikmesriikide planeerimisprotsessi ja eelkõigekoostegutsemisvõime edendamiseks. Eesmärgiks on paremini sidustadariiklik ja kollektiivne kaitseplaneerimine. Selleks peab juhismääratlema, mida allianss uues julgeolekukeskkonnas, eelkõigeoperatiivküsimustes, soovib saavutada. Dokument paneb aluse katöökorraldusele, mille katkestamatu ja süsteemne toimimine peakstagama mitmesuguste planeerimisprotsesside järjepidevuse.

Põhja-Atlandi Nõukogu soovib saada avarama poliitilise juhiseeelnõud ja töökorraldust kirjeldavat ettepanekut nii kiiresti kuivõimalik, kuid hiljemalt käesoleva aasta lõpuks.

Need algatused – vägede moodustamise protsess, vägede kasutatavuseküsimus ja avaram poliitiline juhis – on olulised vahendid, millegaallianss kindlustab oma operatsioonide elluviimise võime. Norfolkitegevuskava sisaldab teisigi sama olulisi algatusi, nagu näiteksluureteabe jaotamise tõhustamine ning NATO ühisrahastamissüsteemiuuendamine. Kuid need meetmed annavad tulemuse ainult juhul, kuineid ka eesmärgikindlalt kasutatakse. Selleks on vaja poliitilisttahet ja kõikide liitlaste kindlat toetust NATO operatsioonidele,mis seisneb teistega võrdses panustamises.

Steve Sturm on NATO kaitsepoliitika ja-planeerimise osakonna kaitsepoliitika ja sõjaliste võimetedirektoraadi direktor.