Uus pilk NATO relvajõudude ümberkujundamisele

Õhujõud. Ründehelikoptereid on kerge kohandada mitmesugusteks terrorismi- ja mässuvastasteks operatsioonideks.

Alates esimesest Lahesõjast onAmeerika Ühendriigid püüdnud NATO relvajõude ümber kujundadakõrgtehnoloogilisteks tavarelvajõududeks, millel oleks võimalikultpalju koostegutsemisvõimelisi elemente. Samal ajal on NATO püüdnudarendada täiendavaid sõjalise jõu rakendamise võimeid – ja sedataas lähtudes Ameerika Ühendriikide sõjalistest võimetest. NATOreageerimisjõud sümboliseerivad seda kavatsust. Üldisemaltkajastavad mõlemad püüdlused arusaama, et NATO peab leidma omategevusele uutest missioonidest ja nende jaoks vajalikest võimetestlähtudes uued, külma sõja järgsed põhimõtted.

NATO on teinud nende eesmärkide suunas mõningaid edusamme, aganeed on pigem kosmeetilised kui tõelised. Institutsioonidearendamine ei ole relvajõudude ümberkujundamine. Ministrid võivadküll kokku leppida relvajõudude moderniseerimise prioriteetides jajõu rakendamise võimete loomises, aga enamiku riikide kaitseplaanidja -eelarved viitavad aeglasele arengule, koostegutsemisvõimejätkuvale puudumisele ning võimetusele viia väljapoole omariigipiire rohkem kui vaid murdosa oma sõjaväest ja tagada sellejätkusuutlikkus operatsioonil. NATOsse kuuluvad Euroopa riigidkulutavad sõjaväele enam kui 220 miljardit dollarit ning neil onumbes 2,2 miljonit tegevsõjaväelast ja 2,6 miljonit reservväelast.Praktiliselt kõik kaitseanalüütikud on aga ühel meelel, et Euroopahankepoliitika ei ole suuremalt jaolt kuigi hästi koordineeritudega koostegutsemisvõimeline ning ei jõua Ameerika Ühendriikideletehnoloogia ja võitlusvõime tasemelt lähedalegi. Üksnes tühine osakogu NATO isikkoosseisust on võimalik viia väljapoole alliansiterritooriumi ning suurem osa sellest on tegelikult kasutatav vaidjuhul, kui Euroopa hakkab sõdima iseendaga.

Samal ajal on Euroopa Liit ja NATO de facto hakanudkonkureerima selle pärast, kes peaks planeerima ja kontrollimaEuroopa kaitsevõimet, eeskätt kiirreageerimis- ja jõu rakendamisevõimet. Erimeelsuste silumiseks on tehtud mitmesuguseidkokkuleppeid, kuid Iraagi sõja tekitatud pinged on alliansisolukorda halvendanud. Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide suhtedon endiselt pingelised hoolimata president George W. Bushihiljutisest lepitusvisiidist Euroopasse ning mõjukad isikud, naguSaksamaa liidukantsler Gerhard Schröder, on öelnud, et NATOallianss “ei ole enam eelistatuim paik, kus partnerid üle Atlandistrateegilisi plaane arutavad ja tegevust koordineerivad”. NATOsttundub praeguseks olevat saanud liit, mille liikmed moodustavad igakriisi ja eriolukorra puhul pigem ad hoc koalitsioone kuitegutsevad ühise jõuna.

Enne kui hakata NATOt taga leinama või lugeda selle jõududeümberkujundamise katsed läbikukkunuks, tuleb tähelepanu pööratamitmele tegurile. Esiteks ei ole see halb ega tähenda Euroopajulgeolekuvajaduste eiramist, kui Euroopa jaoks on esmatähtsadEuroopa lõimumine ja stabiilsus. Sajand sajandi järel toimunudkonfliktid on õppetund, mis näitab, kui oluline on Euroopamuutumisprotsess lõpule viia. Kaks maailmasõda on osutanud, et seeon võrdselt nii Euroopa kui ka Kanada ja Ameerika Ühendriikidestrateegilistes huvides. NATO ei vaja külma sõja asemel uutühendavat missiooni väljaspool Euroopat; NATO-l tuleb meelespidada, et transatlantilise alliansi eesmärk on transatlantilinejulgeolek, ning selles valdkonnas on Lääs olnud silmapaistvaltedukas.

Teiseks ei ole midagi täiesti uut selles, et Ameerika Ühendriigidkeskenduvad julgeolekumissioonidele väljaspool Euroopat, võiselles, et transatlantiline koostöö põhineb pigem jõudude à lacarte kombinatsioonidel ja soovijate koalitsioonidel kui NATOformaalsel töökorraldusel. NATO on oma olulisust tõestanudAfganistanis ja Balkani riikides, aga praktiliselt kõikvälismissioonid, milles viimase poole sajandi jooksul on osalenudnii Ameerika kui ka Euroopa relvajõud, on olnud AmeerikaÜhendriikide ning üksikute Euroopa riikide jõudude ad hockombinatsioonid. Uuringus, mille pärast Lahesõda tegi MereväeAnalüüsikeskus (Center for Naval Analysis), selgus koguni,et alates organisatsiooni asutamisest kuni külma sõja lõpuni viisidAmeerika Ühendriigid oma relvajõude väljapoole NATO territooriumienam kui 240 korral ning asjassepuutuvate erikordade loetelustmoodustasid kolm neljandikku niisugused USA sammud, milles Euroopaüldse ei osalenud.

NATO, milles Euroopa tegeleb iseendaga ning Ameerika Ühendriigidülejäänud maailmaga, saades sõltuvalt juhtumist toetust üksikuteltEuroopa riikidelt, võib õigupoolest olla Lääne ainus võimalussekkuda väljaspool oma territooriumi toimuvasse. NATO ei looühishuvisid ega -arusaamu. Paljudel juhtudel mõjub kogu allianssihõlmav konsensus halvavalt ning alliansi relvajõududeümberkujundamine ei jõua kunagi sõnadest tegudeni, sest paljudelkui mitte enamikul Euroopa riikidel ei ole selget motiivi sedakaasa teha ja selle eest maksta.

Mõistuse häält kuulda võttes tuleb siiski lugeda kordaminekuksasjaolu, et NATO on kõige kasulikum ühise julgeolekufoorumina, misvõimaldab dialoogi ja koostööd juhul, kui koostööd peetakse niivajalikuks kui ka rahaliselt võimalikuks. Euroopa ja USA“spetsialiseerumine” kajastab ka tõsiasja, et USA jaoks on kakskõige tähtsamat julgeolekuprioriteeti väljaspool Euroopat: need onKorea julgeolek ja stabiilsus Taiwani väinas. Mõlemad kujutavadendast võitlusvälja, kus Euroopa roll on parimal juhul sümboolne.Isegi Pärsia lahel ja Kesk-Aasias on Suurbritannia praegu ainusjõud Euroopas, kellel on mingeidki tegelikke võimalusi viia omaväekontingente jätkusuutlikena tõsiseltvõetavatelevälisoperatsioonidele.

Kolmandaks muutuvad missioonide prioriteedid relvajõududeümberkujundamisel niikuinii. Isegi „rikastel” on probleemeeelarvega ning kulude piiramine on osutunud tõsiseks teemaks niiUSA kui ka Euroopa jaoks, hoolimata USA tohutust ülekaalustsõjaliste kulutuste kogusummas. USA on selgusele jõudnud, et ta eisaa endale lubada paljusid programme, mida kunagise„sõjandusrevolutsiooni” raames kavandati. USA õhujõududel on kaelashulk rahaliselt ebareaalseid lahingulennukite hankeid. USAmerejalavägi on rahaliselt seotud Osprey-programmiga, mis tegelebsiirmisvõimelisemate lennukite arendamisega, ning on sunnitudpaljudes relvajõudude moderniseerimise valdkondades tõsiseltkulusid piirama. USA armee on pidanud uue põlvkonna lahingutehnikahankimise vähemalt aastakümne võrra edasi lükkama. USA mereväepuhul nõustuvad aga praktiliselt kõik mereväe enda javäliseksperdid, et selle laevaehitusvajaduse ning tegelikerahaliste võimaluste vahel on tohutu lõhe.

Tegelik olukord USAs on samasugune kui kõigil teistel NATOliikmetel. Eelarveid ei saa vormida vastavalt relvajõududeümberkujundamise prioriteetidele, vaid jõudude ümberkujundamisttuleb kavandada vastavalt eelarvele. Konventsionaalse ohupuudumisel on jõudude ümberkujundamise põhikriteeriumiks nüüdrahalised võimalused.

Neljandaks on täiesti selge, et operatsioonide nõuded muutuvadsamuti. Aasias ja Lähis-Idas on siiani olulisi konventsionaalseidohte, kuid USA on oma uues nelja aasta kaitseülevaates sellised„traditsioonilised ohud” tunnistanud vaid probleemi üheks osaks.Sellega keskendutakse kõrgtehnoloogiliste tavarelvajõudude asemel„neljasuunalisele maatriksile”, kus ebakorrapärastele,lõhestavatele ja katastroofiliste tagajärgedega ohtudeleomistatakse võrdne tähtsus. 11. septembri, Afganistani ja Iraagiõppetunnid ning võimalus, et Iraan ja terrorirühmitusted saavadenda valdusse massihävitusrelvad, on sundinud USAd samaväärselttähtsustama asümmeetrilist sõjapidamist, mässuliste- jaterrorismivastast võitlust ning kodumaa kaitset. Need õppetunnid onsundinud USAd ümber hindama ka institutsioonidevahelise koostöövajadust ning looma tsiviilstruktuure, mis suudavad täita riiklikujulgeoleku alaseid ülesandeid, ja rakendama sõjaväge riikluseehitamise, rahuloomise ja stabiilsuse tagamiseoperatsioonidel.

Suur osa kriitikast NATO jõududeümberkujundamiseks tehtavate jõupingutuste aadressil võib põhinedavaledel strateegilistel eeldustel ja valedelprioriteetidel.

Ebakorrapäraste, lõhestavate jakatastroofiliste tagajärgedega ohtude puhul on tegumissioonivaldkondadega, kus tehnoloogial võib olla määrav tähtsus,kuid uus kallis lahingutehnika, äärmiselt kulukad kosmoseprogrammidning täppislaskemoon on märksa vähemolulised. Iraagi sõda näitas,et luure-, kohaluure- ja seireoperatsioonid (IS+amp;R) on suurematähtsusega kui kõige eesrindlikumad lennukid. See sõda näitas, ettäppissõda võib pidada valdavalt mõõduka hinnaga laser- ningGPS-juhitavate pommidega.

See sõda näitas ka, et olemasolev lahingutehnika ei ole omaväärtust kaotanud ning seda saab kohandada ka uute operatsioonidetarbeks. Sellised süsteemid nagu M-1A1 lahingutankid ja Bradleylahingumasinad aitasid purustada Iraagi tavarelvajõud ning onsiiani üliolulised tänavalahingutes ja võitlusesvastupanuliikumisega. Ründehelikopterid ja mehitamata õhusõidukidon osutunud kergesti kohandatavaks erinevate terrorismi- ningvastupanuliikumisevastaste operatsioonide tarbeks. Olemasolevadlahingulennukid tulevad toime õhust lähtuva ohuga arengumaades ningsuhteliselt lihtsad suure tabamistäpsusega relvad võimaldavadkaitset maapealse õhukaitsesüsteemi löökide eest ning terroristideja vastupanuliikumise sihtmärkide ründamist linnades. Vanemadsüsteemid nagu A-10 Warthog on osutunud nii kasulikuks, et neidvõib oodata ees ulatuslik täiustamine.

Afganistani ja Iraagi konfliktid on näidanud, kui tähtsad oninimeste oskused, piirkonna tundmine, tsiviil-sõjaväelised üksusedning hulk inimesekeskseid võimeid, mis sõltuvad vormikandjatestendist, mitte asjadest. Võitlus terrorismi ja vastupanuliikumisevastu, rahuloomine ja riigiehitus on inimesi ja oskusi nõudvadvaldkonnad, kus olemasolevad Euroopa relvajõud võivad täita olulistrolli olukorras, kui riigid näevad selleks ühist vajadust.Kõrgtehnoloogiliste süsteemide asemel on vaja pigem selliseid„ümberkujundatavaid” oskusi, mis on seotud erijõudude,sõjaväepolitsei, keeleekspertide, tsiviil-sõjaväelisteoperatiivrühmade, inimkäitumispetsialistide, lahinguinseneride,tugiüksuste ja transpordihelikopteritega.

Kaitseks terrorirünnakute vastu ja neile vastuastumiseks oma riigiterritooriumil on samuti vaja uusi kombinatsioone regulaarväe japaramilitaarsetest üksustest, korrakaitse- jakiirreageerimisjõududest. Kõnealusel juhul võivad tsiviiljõud ollavähemalt sama tähtsad kui relvajõud ning vajadus ressurssidesuurendamise järele nõuab ümberkujundamist selle sõna palju laiemastähenduses. Terrorismivastase võitluse ning infotehnoloogiajulgeoleku turbe eksperdid, elutähtsa infrastruktuuri kaitse,eriarstiabirajatised ning hädaabitöötajad (nt tuletõrjujad) onriikliku julgeoleku seisukohast sama tähtsad kui regulaarvägi. Needon valdkonnad, kus Euroopa suutlikkus on samasugune või suurem kuiUSA-l ning kus ühiseid transatlatilisi prioriteete ja vajadusi võibolla rohkemgi kui välismissioonide ja jõu rakendamise valdkonnas.Kui terrorism toob kaasa ühtaegu ebakorrapäraseid jakatastroofiliste tagajärgedega ohte, nagu kardavad paljudeksperdid, võib vajadus transatlantilise koostöö järele veelgisuureneda. See võib tähendada, et NATO algseid jõupingutusiterrorismivastase võitluse vallas tuleb ümber kujundada jasuurendada ning seda aspekti riigikaitses veelgi tähtsustada.

Lühidalt võib suur osa kriitikast NATO jõudude ümberkujundamisekstehtavate jõupingutuste aadressil põhineda valedel strateegilisteleeldustel ja valedel prioriteetidel. Transatlantilised erimeelsusedei kao kuhugi. Euroopa ja USA ei jõua paljudel kui mitte enamikuljuhtudel kokkuleppele ühistes operatsioonides väljaspool NATOterritooriumi. Euroopa relvajõudusid ei hakata ümber kujundama, etviia nende tavarelvastust ja jõu rakendamise võimet samale tasemeleUSAga või isegi sellisele tasemele, milles nende ministrid onametlikult kokku leppinud.

Sellistes erimeelsustes ei ole aga midagi uut ning külma sõjaühendava ja siduva mõju puhul on suuresti tegu halva näitegaajaloost ja võltsnostalgiaga. NATO on aegade jooksul läbi elanud„transatlantilisi kriise”, näiteks USA „nelja punkti programmi”(president Harry Trumani ametisseastumise kõne) kohase sõjalise abilõpetamine; USA keeldumine toetada operatsioone koloniaalmaades;jõupingutused üleminekuks sõjatandri tuumalahendusele ja siis taastavarelvadele; De Gaulle’i osaline eemaldumine alliansist; USAtegevus Vietnamis; Pershing II ja maalt lastavate tiibrakettidepaigaldamine; ettevalmistused tavarelvastuse vastastikusekstasakaalustatud vähendamiseks ja Euroopa tavarelvastuse lepingusõlmimiseks. NATO-l ei ole kunagi olnud ühtki sellist ulatuslikkurelvajõududega seotud plaani, mida oleks üheskoos järgitud – sedaisegi mitte omal ajal nii olulise kava puhul, nagu NATOkeskpiirkonna maapealsete õhukaitsesüsteemide paigaldamine.

Kui allianssi hinnata tegeliku elu standardite alusel, ei oleammugi tegu täieliku õnnestumise, aga samuti mitte läbikukkumisega.Organisatsioonil on palju rohkem majanduslikult soodsaid võimalusirelvajõudude ümberkujundamiseks vastavalt liikmesriikide tegelikelevajadustele, kui paljud üksnes traditsioonilistele ohtudelekeskenduvad kaitseanalüütikud tunduvad teadvustavat. NATO peaksküll paljud oma praegused relvajõudude ümberkujundamiseprioriteedid põhjalikult ümber hindama, kuid sellegipoolest on taolnud väga edukas. Tulevikust rääkides vajab organisatsioontegelikult veidi vähem ülbust Ameerika Ühendriikide poolt, veidivähem nääklemist Euroopa poolt ning palju rohkem strateegilistreaalsustaju selles osas, mida NATO saab teha ja peakstegema.

Anthony H. Cordesman juhatab Arleigh A.Burke’i nimelist strateegiaõppetooli Washingtoni Strateegiliste jaRahvusvaheliste Uuringute Keskuses. Ta on endine NATOrahvusvahelise sekretariaadi liige ning avaldanud hiljuti raamatu“The Iraq War: Strategy, Tactics, and Military Lessons” (PraegerPublishers, Westport, CT, 2003).