Raamatud

Inglise luuletaja Alexander Pope onkirjutanud, et armunud “unelevad kurameerimise ajal, kuidabielludes avanevad nende silmad”. Sama võib vähemalt Zoltan Baranyarvates öelda ka esimese laienemise järgse NATO kohta, kui sellessekuulus 19 riiki. Tema raamat “The Future of NATO Expansion:Four Case Studies” (Cambridge University Press, 2003) sisaldabpikka nimekirja NATO nii praeguste kui ka tulevaste liikmesriikidepuudustest ja palvet mitte korrata vigu, mis tema arvates tehti1999. aasta laienemise käigus. Bulgaaria, Eesti, Läti, Leedu,Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia ühinemine Washingtoni lepingugakäesoleva aasta 29. märtsil näitab aga, et tema palve kõlaskurtidele kõrvadele.

Esimene külma sõja järgne laienemine oliTexase Ülikooli professori sõnul puudulik seetõttu, et TšehhiVabariik, Ungari ja Poola ei suutnud täita liikmesusega seotudkohustusi, kuid allianss võttis nad siiski vastu. Barany on veelgikriitilisem nelja riigi suhtes, keda ta käsitles oma uuringus:Bulgaaria, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia. Ta kurdab selle üle,et NATO peakorter teeb neile riikidele järeleandmisi. Lahendusenapakub Barany muu hulgas välja Washingtoni lepingu muutmise, etlisada sellesse nende liikmete väljaheitmise kord, kes ei suuda omakohustusi täita. Selles ja muudes konkreetsetes NATO poliitikagaseotud punktides ilmneb autori teatav teadmatus alliansi ametlikustja eelkõige mitteametlikust tegevusest.

Seevastu Barany meetodid ja uurimistöö onusaldusväärsed. Ta sõnastab kohe alguses selgelt omalähenemisviisi, esitades kõigepealt suurepärase ülevaate laienemisekõige levinumatest poolt- ja vastuargumentidest ning selgitadesseejärel, milliseid asjaolusid ta on näitena kasutatud riikidepuhul arvestanud. Ta püüab analüüsida üldist olukorda igasvaadeldavas riigis (sisepoliitikat, majandussuutlikkust jajulgeolekusituatsiooni), NATOga liitumise ettevalmistusi,tsiviil-sõjaväeliste suhete ja sõjaväereformi hetkeseisu. Selliselmoel ühendab Barany elegantselt ja asjatundlikult kolm tavapäraselteraldiseisvat uurimisvaldkonda: süsteemsed ümberkujundused,siseriikliku otsustusmehhanismi analüüsi ja kaitsereformi. Needandmed täidavad teatava tühimiku, kuna NATO vastupidiselt EuroopaLiidule ei avalda iga-aastaseid eduaruandeid tulevaste liikmetekohta.

Barany põhjalikus uurimistöös on kasutatudohtralt intervjuusid ja dokumente ning toodud päevavalgele vähetuntud üksikasju. Kummatigi – mida enam autor osutabkandidaatriikide suutmatusele täita kõiki ühinemiseelseidkohustusi, seda ilmsemaks saab laienemisprotsessi positiivne mõju.Lugeja saab teada, et soov saada NATO liikmeks mängis olulist osaSlovakkias, kus hoiti ära Vladimir Meciari naasmine võimule 2002.aastal, ja Sloveenias, keda see ajendas end Balkani probleemidegatõsisemalt siduma, ning Rumeenias, kus parandati vähemusrahvusikäsitlevaid õigusakte. Lisaks sellele kõlab Barany halvustavsuhtumine uute liikmete sõjalistesse võimetesse õõnsalt eelkõigehiljutiste sündmuste valguses (Poola suurearvuline kohalolekIraagis, Tšehhi Vabariigi juhtiv roll NATO uues keemia-, bio-,kiirgus- ja tuumakaitsepataljonis (CBRN) ning kõigi uute liitlastemärkimisväärne panus NATO juhitavatesserahuvalveoperatsioonidesse). Nagu Barany ise tunnistab, ei suuda kapaljud vanemad liitlased täita selliseid tingimusi nagu näiteksrahvamajanduse kogutoodangust 3% eraldamine kaitsekulutusteks.Arengut üksnes seadusetähe järgi hinnates riskib ta kahe silmavahele jätta Kesk- ja Ida-Euroopa praeguse murranguliseümberkujunemisprotsessi ja kaotada ülevaate laiemastkontekstist.

Anatol Lieveni ja Dmitri Trenini toimetatudraamatu “Ambivalent Neighbors, The EU, NATO and the Price ofMembership” (Carnegie Endowment, 2003) lähenemisviis onteistsugune. Trenin, kes nagu Lievengi töötab CarnegieRahvusvahelise Rahu fondis (Carnegie Endowment forInternational Peace), selgitab sissejuhatuses, et Euroopale,kus domineerivad EL ja NATO, ei ole enam alternatiivi. Külma sõjajärgsel perioodil, mil pole esitatud ühtegi Marshalli plaanigavõrdväärset kava ega korraldatud ühtegi suurkonverentsi ning kui“kõik julged ja arukad inimesed on kuhugi kadunud”, on Läänelaienemine muutunud samaväärseks “konfliktijärgse leppimisega”.Raamatu “Ambivalent Neighbors” autorid püüavad läbi sellemõistelise filtri avada kõikide osaliste – ELi ja NATO ning uuteliikmesriikide ja seni veel väljajäänud riikide – seisukohti jahuvisid. Trenin ei lahterda riike jälle lihtsalt vanade mõistete“Ida” ja “Lääs” järgi, vaid pakub välja uue ühisidentiteedikujunemise, milleks on “Põhi”. Raamatu põhiküsimuseks saab seega,kuidas nimetatud “Põhi” kujundada ja kuidas tasandada sellepraegust ebaühtlust. Ei piisa ainuüksi sellest, kui me määratleme“Euroopa” selle järgi, kas üks või teine riik vastab täielikult ELija NATO liikmeks saamise nõuetele. Kui Lääne demokraatlikud riigidkavatsevad püüda lahendada pärast 11. septembrit 2001 esilekerkinud keerulisi küsimusi ja kui siiani kõrvale jäetud riike eitaheta jätta oma majanduslike ja poliitiliste probleemidega üksi,siis peavad osalised pigem ise kujundama kõikehõlmava ja paindlikunägemuse “terviklikust ja vabast Euroopast”.

Nagu sageli äärmiselt erinevate autoriteesseede kogumiku koostamisel, on ka nende kirjutiste kvaliteetebaühtlane. Kõige halvem on aga see, et mitmed artiklid olid jubaenne raamatu avaldamist aegunud. Kõigele vaatamata sisaldab raamatsiiski piisavalt huvitavat ja mõtlemapanevat materjali igale NATOlaienemisest huvituvale inimesele.

Karl-Heinz Kamp Konrad Adenaueri Fondistheidab pilgu NATO tegemistesse, kasutades näiteid nii esimesest kuika teisest külma sõja järgsest laienemisest. Ta maalib meile pildioma olemuselt konservatiivsest organisatsioonist, kes ei sooviBaltimaade liikmesuse sooviga tegeldes ärritada Venemaad. Temaväitel oli teise laienemise taga siseriiklike jaorganisatsioonisiseste tegurite koosmõju. Ühelt poolt olidtõukajaks NATO poliitilised mõjujõud. Teiselt poolt pidi NATOtervikuna hindama kandidaatide vastavust ühiselt paika pandudliikmesuse nõuetele. Kamp käsitleb ka Venemaa vastuseisu alliansilaienemisele ning – küll veidi skeptiliselt – Venemaa võimalikkuühinemist NATOga. Ta kummutab kahtlused, nagu võiks NATO 26 jaenama liikmesriigi puhul oma senise tõhususe kaotada, rõhutadessamas, et Euroopa Liit ja NATO peavad koordineerima omalaienemispõhimõtteid.

Kolm autorit kirjeldavad kandidaatriikideolukorda. Läti rahvusvaheliste suhete professor Zaneta Ozolinakirjeldab Balti riikide kogemust, keda ühendas pärast iseseisvumistühine nõukogude pärand, ehkki nad püüdsid Euroopaga ühinemisekssaada parimaid stardikohti. Kui Balti riikidel tekkis esialgukiusatus kasutada ära oma majanduslikku asendit Lääne ja Ida vahel,siis pärast 1998. aasta Venemaa finantskrahhi orienteerusid nadselgelt läände. Poliitiliselt oli valik selgem. Selle määras nendesuurus, sest väikeriigid saavad mõjutada “rahvusvahelisi protsesseüksnes juhul, kui nad ühinevad sarnaseid eesmärke omavate riikiderühmade või liitudega”. Sellele vajadusele oli vastukaaluksväikeriikide soov säilitada oma kultuuriline omapära ja äsjataastatud suveräänsus. Konservatiivid ja rahvuslased leidsid, et“Balti riikide sulandumine suuremasse ja rikkamasse Euroopa Liitutoob kaasa nende eripäraste kultuuride lahustumise, mandumise võiisegi hävimise”. Lääne tungiv soovitus Balti riikidele parandadakohalike venelaste olukorda neid hirme just ei leevendanud. Pealegilisandusid neile omakorda erastamise, põllumajanduse mahajäämuse jamaaelu arenguga seotud probleemid.

Kirjastaja ja endine Financial Times’i korrespondent Christopher Bobinski kirjutab, et Poola sooviühineda Lääne organisatsioonidega kannustasid julgeolekuprobleemid,püüd saavutada majandusedu ning soov end Euroopaga kultuurilisesmõttes selgelt samastada. Tänu sellele oli rahva toetus NATOgaühinemisele esialgu väga suur, kuid asendus hiljem järk-järgultkriitilise ja isegi skeptilise hoiakuga. Bobinski vastandab“diskreetset” NATOga ühinemist ELi läbirääkimistele, mis toimusidpeaaegu alati “avatud arutelu õhkkonnas liikmeks saamise tingimusteüle ja mõjutasid seega otseselt avalikku arvamust ELi liikmekssaamise kohta”. Peaaegu samaväärset mõju avaldas muutunudettekujutus Lääne kultuurist, mida konservatiivsed rühmitusedhakkasid ühe enam nimetama “ateistlikuks ja dekadentlikuks”.Bobinski kirjutab pikemalt ka liikmestaatuse dünaamikast ja omakaasmaalaste kartustest seoses hiljutiste sündmustega, nagu näiteksVenemaa suurem seotus NATOga pärast 11. septembrit 2001, ELi loodavEuroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning ühisepõllumajanduspoliitika reformimise kava. Osavalt nimetab ta uuteliikmete probleeme “nende endi üles seatud lõksuks”, sest “ainuüksinende ühinemine ähvardab nimetatud organisatsioone nõrgendada jamuuta, nii et nood ei suuda tulevikus pakkuda samasuguseid eeliseidkui siiani”.

Kirjutised nende riikide kohta, kellel puudubhetkel selge väljavaade liikmeks saada, pakuvad vastuolulist jamõtlemapanevat lugemismaterjali. Charles King WashingtoniGeorgetowni Ülikoolist vaatleb takistusi, mis seisavad Rumeenia jaMoldova ees integreerumisel Euro-Atlandi piirkonda. Juba seevõrdlus iseenesest näib kunstlikuna, kuivõrd need kaks riikierinevad oluliselt oma rahvusliku identiteedi, Euroopasse suhtumiseja tegeliku integratsioonitaseme poolest. Ta vaatleb Moldovaavalikkuse toetuse vähenemist Euroopa Liidule ja NATO-le alates1990. aastate algusest, kui Moldova suhted Moskvaga hakkasidsoojenema. Seevastu Rumeenia toetus Euroopa Liidule ja NATO-le onjäänud samaks: kolm neljandikku Rumeenia elanikkonnast soovib ELigaühinemist, pooled nendest tingimusteta. Seda ei ole mõjutanud kaasjaolu, et Bukarest on Lääne-Euroopas korraldatud rahvaküsitlustesjäänud ELi kandidaatriikide hulgas pidevalt viimasele kohale. NaguKing märgib: “Eurooplased ei suhtu Rumeeniasse pooltki nii suurevaimustusega kui Rumeenia neisse .” Ta kirjeldab Lääne muret riigipoliitilise kursi, Suur-Rumeenia Partei radikaalse natsionalismi jarahvusvähemustesse suhtumise üle. Kingi lõplik arvamus, et “eiRumeenia ega Moldova saa niipea Euroopa Liidu liikmeks”, onvananenud ja vajab revideerimist. Kui Rumeeniast on vahepeal saanudNATO liikmesriik ja tal on täpne ajakava ELiga ühinemiseks, siisMoldova näib olevat eksinud Venemaa poolt mõjutatava SõltumatuteRiikide Ühenduse (SRÜ) ja Lääne vaheliseleeikellegimaale.

Rahva arvamus ja poliitika on sagelivastuolus, leiab Valgevene eksperdirühma “Strateegia” liige LeonidZaiko oma uurimuses Valgevene kohta, kus elanikkond pooldab ühaenam demokraatiat ja vabakaubandust, kuigi Valgevene autoritaarnepresident Aleksandr Lukašenko püüab oma riiki Läänest täielikulteraldada. Vaatamata sellele peab Lääs tõrjuma kõrvale negatiivsedmälestused Valgevene tormilisest minevikust ja võistlema mõjuvõimupärast Valgevene suure naabri Venemaaga, kellel on selles riigismärkimisväärne majanduslik ja ajakirjanduslik võim. Tulemused onnäha välispoliitikas, mis on selgelt Venemaa poole suunatud, ja seetendents tugevneb Zaiko ennustuse kohaselt tõenäoliselt veelgi ELilaienemisest tingitud negatiivse mõju tõttu kaubandusele,reisimisele ja Minskis valitsevale poliitilisele olukorrale.Lõpetuseks hoiatab ta, et “Valgevene ignoreerimine või mahakandmineon halb ja ohtlik ettevõtmine.”

Alexander Motyl New Jersey’s asuvast RutgersiÜlikoolist ja James Sherr Sandhursti KuninglikustSõjaväeakadeemiast annavad samu hoiatusi oma Ukraina välispoliitikaanalüüsis. Nagu Valgevene puhul, nii ennustab Motyl ka Ukrainaletõsiseid probleeme piiride faktilisest sulgemisest Läänele, mis ontingitud Poola liitumisest Schengeni lepingutega. Lisaks kirjeldabta kartust, et “väljajäämine tähendab üleandmist Venemaale”, kellelon paremini toimivad institutsioonid ning muljetavaldav “pehmepoliitika” vahendite arsenal. Järgmisena maalib ta Ukraina jaokskolm võimalikku negatiivset arengustsenaariumi, juhul kui Ukrainalpuudub väljavaade saada Lääne struktuuride osaks.

Sherr alustab sellest, millist hinda tulebmaksta Ukraina integreerimata jätmise eest. Seejärel võrdleb taEuroopa Liidu ja NATO erinevaid seisukohti partnerluse kohta.Sherri arvates on alliansi partnerlusprogramm toonud partnerid, shUkraina, Lääne institutsioonidele lähemale. Seevastu Euroopa Liit,milles külma sõja lõppedes ei toimunud nii põhjalikke muutusi,“jätkab vana laienemismudeli kasutamist”, mis tähendab barjääridenihutamist ida poole. Kuigi Euroopa Liidul ei ole välja pakkudaprogrammi, mis oleks võrdväärne NATO koostööprogrammiga, millekäigus korraldati 2000. aastal tervelt 500 NATO-Ukrainapartnerlusüritust, loodab ta siiski, et Euroopa Liidu jätkuvkeskendumine julgeolekupoliitikale muudab olukorda. Rääkidesriigisisestest teemadest, märgib Sherr, et Ukraina elanikkond, keson oma hoiakutes üldiselt positiivsem kui Venemaa avalikkus, “onNATO suhtes selgelt skeptilisem kui eliit; samas on Venemaa eliitNATO suhtes kahtlemata kriitilisem kui Venemaa elanikkond”.Vaatamata probleemidele algas 1999. aastal NATO ja Ukraina vaheltihe koostöö, mis keskendus kaitsereformile. Sherr analüüsib sedakoostööd põhjalikult ning kutsub Läänt üles niisuguseidmõjutamiskanaleid säilitama ja “suhtuma tõsiselt Ukrainapüüdlustesse saada osaks Euroopast”.

Ükski laienemist käsitlev analüüs ei oletäielik, kui see ei hõlma Venemaad. Vladimir Baranovski MoskvaMaailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituudist räägibEuroopa ja Venemaa muutuvatest arusaamadest teineteise kohta.Nentides oma kirjutise alguses selgelt, et külma sõja aegnevastasseis on asendunud koostöövajadusega, märgib ta, et suhteidLäänega ei iseloomusta enam 1990. aastate alguse idealism, vaidebaselgus. Sellest hoolimata arvab ta, et enamusele neist, kes onkaasatud arutelusse, “tunduvad Euroopat toetavad argumendidüldiselt veenvamad, sest Euroopas on Venemaal arvatavasti rohkemvõimalusi kui kuskil mujal saada arvestatavaks kaasarääkijaks”.Baranovski esitab tasakaalustatud pildi NATO-Venemaa suheteverstapostidest: Jeltsini esialgne kahtlev suhtumine laienemisse;sellele järgnevalt laiapõhjalise, kuid erimeelse laienemisvastasesisemise konsensuse kujunemine Venemaal; läbirääkimised, mislõppesid põhiakti allkirjastamisega 1997. aasta mais; ja NATO 1999.aasta Kosovo sõja mõjud. Kahjuks ei sisalda analüüs presidentVladimir Putini pragmaatilisest positsioonist alliansi suhteshiljutisi sündmusi, nagu NATO ja Venemaa suhete soojenemine pärast11. septembrit 2001 ülemaailmse terrorismivastase võitluse jaNATO-Venemaa Nõukogu raames.

Tänaseks on teine külma sõja järgne NATOlaienemine juba toimunud. Põhja-Atlandi Nõukogusse kuulub 26liitlasriiki ning kõik 26 riiki ja Venemaa töötavad koosNATO-Venemaa Nõukogus. Kõigile, kes osalesid seitsme uueliikmesriigi lippude heiskamise tseremoonial NATO peakorteri ees,jääb meelde see sündmus ise ja ka sellega kaasnenud tugevademotsioonid. Paljude uute liikmesriikide esindajate jaoks tähendassee päev kümneaastase töö edukat lõppemist. Samas juhatas see sissetäiesti uue peatüki nii nende riikide kui ka kogu Euro-Atlandipiirkonna ajaloos. Kui võrrelda Pope’i kibedat tõdemust, meenutadesNATO liikmeks saamist abiellu astumisega, siis peavad nii uued kuivanad liitlased nüüd selle abielu õnnestumise eest hooltkandma.

Barry Adams on Rahvusvaheliste ÕpinguteAmeerika Nõukogude teadur Moskvas, kes 2002. aasta septembrist kuni2004. aasta märtsini töötas NATOs.