Hinnang NATO Vahemere dialoogile

Koostöö NATOga: NATO juhitavates operatsioonidesBalkani poolsaarel on osalenud nii egiptlased,jordaanlased kui ka marokolased (pildil)

Kümne aasta jooksul pärast seda,kui NATO algatas oma Vahemere dialoogi, on strateegiline keskkondEuro-Atlandi piirkonnas, Lähis-Idas ja kaugemalgi tundmatusenimuutunud. Pärast Ameerika Ühendriikide vastu 11. septembril 2001korraldatud terrorirünnakuid ning USA juhitud sõjalisi operatsiooneAfganistanis ja Iraagis on alliansi roll rahvusvahelises plaanismuutunud palju olulisemaks ning näib, et Vahemere regioon jaLähis-Ida on tulevikus üha enam tähelepanu keskpunktis. Olgugi, etNATO veelgi ulatuslikumaks kaasamiseks selles maailmaosastoimuvasse on olemas head eeldused, peab allianss püüdma arendadaAraabia riikidega kahepoolseid suhteid ja lahendada nendejulgeolekuprobleeme.

Tänaseni on Vahemere dialoog olnud peamiseltpoliitiline ja selle eesmärk on olnud NATO poliitika ja tegevusetutvustamine Vahemere dialoogi riikides, selgitades samal ajalvälja ka nende riikide julgeolekualased vajadused. Nii onteabevahetus olnud dialoogi keskmes tänu Vahemere koostöögrupile,mis loodi alliansi Madridi tippkohtumisel 1997. aastal.Koostöögrupi raames peavad liitlased regulaarseid poliitilisidiskussioone iga üksiku dialoogipartneriga ehk nn 19 (nüüd 26) + 1formaadis või kõigi seitsme dialoogis osaleva riigiga korraga(Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Mauritaania, Maroko jaTuneesia) ehk nn 19 (nüüd 26) + 7 formaadis.

Vaatamata dialoogi poliitilisele laadilepuudutab see lähedalt ka mitmeid tõsised julgeolekuprobleeme.Majandushuvid ja energiavarustuse kindlus on NATO Vahemerepoliitikas kindlasti kesksel kohal, kuna umbes 65% Lääne-Euroopastarbitavast naftast ja gaasist läbib Vahemere regiooni. Lisakssellele on julgeolekuanalüütikud juba ammu ennustanud, etPõhja-Aafrika riikide stagneerunud majandus ja plahvatuslikultkasvav rahvaarv kujutavad Euroopale pikaajalist strateegilistprobleemi nii ebaseadusliku migratsiooni kui ka terrorismi näol.Samal ajal mõjutab kanderakettide levik Lähis-Idas jaPõhja-Aafrikas otseselt Euroopa julgeolekut ja tegevusvabadustVahemere regioonis.

NATO Vahemere dialoogi ning samalaadseiddialoogi ja koostööd edendavaid algatusi, sh Euroopa LiiduBarcelona protsessi, on siiski algusest peale takistanud üheltpoolt liitlaste ja teiselt poolt dialoogis osalevate Araabiariikide vastandlikud ootused. Euroopa ja Ameerika Ühendriigidusuvad, et usalduse võitmise ja konstruktiivsete koostöösuhetealuseks peab olema poliitiline dialoog, arutelud ja teabevahetus.Dialoogis osalevad Araabia riigid aga eelistavad alustadakeerukamatest, sealhulgas eelkõige Araabia-Iisraeli konfliktigaseotud probleemidest.

1990. aastatel oli võitlus terrorismiga jaLähis-Ida vabastamine massihävitusrelvadest dialoogis osalevateAraabia riikide, kuid mitte NATO prioriteet. Araabia riikideükskõikne osalemine Barcelona protsessis ja Vahemere dialoogis olidvastuseks Lähis-Ida rahuprotsessi edutusele. Erinevad seisukohad ontakistanud konstruktiivset tööd regiooni tulevikukujundamisel.

Alliansi 1999. aasta strateegilinekontseptsioon andis dialoogis osalevatele Araabia riikidele jubateada suunamuutuse NATO võimalikes missioonides. Missioonidehaardeulatust kavatseti laiendada, et hõlmata erinevaid ohtusid,millest paljud saavad alguse lõunapoolsetest riikidest. SellineNATO volituste laiendatud tõlgendamine tekitas lõunapoolsetesriikides loomulikult küsimusi alliansi tegevuse geograafiliseulatuse kohta. Pärast NATO sekkumist Kosovo kriisi ja Ühendriikidejuhitud sõda Iraagi vastu on nendest küsimustest saanud mure, etallianss või tema üksikud liitlasriigid on valmis tegutsema ilmaÜRO selge toetuseta.

Ülevaade dialoogi raames toimunust

Allianss peab püüdma arendada Araabiariikidega kahepoolseid suhteid ja samuti lahendada nendejulgeolekuprobleeme.

NATO on aastate jooksul toetanud paljudekonverentside ja seminaride korraldamist NATO ja dialoogisosalevate riikide esindajatele. Esimene selline konverents peetiRoomas 1997. aasta novembris teemal “NATO dialoogi tulevik”,millele järgnes 1999. aastal Valencias peetud konverents “Vahemeredialoog ja uuenev NATO”. Kui Rooma konverentsil määrati kindlaksdialoogi raames tehtava praktilise koostöö ulatus, siis Valenciakonverentsil avanes NATO ja tolleaegse kuue Vahemere dialoogisosaleva riigi suursaadikutel esmakordselt võimalus arutledatuleviku üle.

Dialoogi raames on toimunud ka muidpraktilisi ettevõtmisi, nende hulgas stipendiumide jagamine,tsiviilhädaabi planeerimine ja teaduskoostöö. 1998. aastal kutsusallianss Vahemere dialoogi riike osalema oma stipendiumiprogrammis.Sellest alates on Vahemere dialoogi riikidele määratud nelistipendiumit. Vahemere dialoogi riikide parlamendiliikmeid,arvamusliidreid, õppejõude, ajakirjanikke ja ametnikke on kutsutudkülastama NATO peakorterit. Vahemere erigrupi egiidi all ontoimunud mitu seminari, millel osalesid NATO riikide ning dialoogisosalevate ja mitteosalevate riikide seadusandjad, samutirahvusvaheliste organisatsioonide esindajad. Lisaks sellele on kolmdialoogis osalevat riiki saanud NATO Parlamentaarse Assambleejuures vaatlejastaatuse: Maroko ja Iisrael 1994. aastal ningEgiptus 1995. aastal.

Dialoogiriikide esindajad on osalenudtsiviilhädaabi planeerimise kursustel NATO koolis SaksamaalOberammergaus ja mujal. Dialoogiriikide teadlased on osalenud NATOtoetatavates kõrgetasemelistes uurimisrühmades ja muudes NATOteadusprogrammiga seotud ettevõtmistes.

Vahemere dialoogi sõjaline mõõde tähendab NATOja rahupartnerlusprogrammi mere- ja maaväeõppuste jälgimist, NATOsõjaliste institutsioonide külastamist, staabiohvitseride vahetustning osalemist töörühmades ja seminaridel. Egiptus, Jordaania jaMaroko on väljaspool Vahemere dialoogi osalenud ka alliansirahuoperatsioonidel Bosnias ja Hertsegoviinas niirahutagamisjõudude (IFOR) kui ka stabiliseerimisjõudude (SFOR)koosseisus. Jordaania ja Maroko üksused osalevad praegu ka NATOjuhitud Kosovo rahutagamisjõudude (KFOR)operatsioonidel.

Enne 11. septembril 2001 toimunudterrorirünnakuid ning sõjategevust Afganistanis ja Iraagis eimõeldud eriti dialoogi edasiarendamisele. Kui Ameerika Ühendriikideeksperdirühma RAND Corporation aruanne välja arvata, keskendutidialoogis pigem sellele, et suurendada poliitiliste aruteludesagedust, pakkuda suursaadikutele täiendavaid võimalusikohtumisteks, julgustada dialoogis osalevaid riike organiseerimaRooma ja Valencia konverentsidega sarnaseid üritusi ning luuaotsesidemeid NATO rahvusvahelise sõjalise staabi ja dialoogisosalevate riikide relvajõudude vahel.

RAND Corporation’i 1999. aastal avaldatuduurimuses “The future of NATO's Mediterranean Initiative:Evolution and Next Steps” (NATO Vahemere algatus: areng jatulevik) esitati mitmeid poliitilisi soovitusi. Soovitusedsisaldasid ettepanekuid mitmesuguste meetmete rakendamiseks, ettugevdada valitsusvälise sektori osalust, sõnastada ümber regioonijulgeolekukava, et see hõlmaks ka terrorismi, energiavarustusekindlust, põgenikevoolu, tsiviilhädaabi planeerimist jamassihävitusrelvade leviku tõkestamist, arendadarahupartnerlusprogrammiga sarnast praktilist kaitsealast koostööd,muuta parlamentaarne tegevus dialoogi ametlikuks osaks, ehitadaüles kriisiennetus- ja usalduse suurendamise võrgustik Vahemereregioonis, korraldada kahepoolseid sõjalisi õppusi, luuaNATO-Vahemere regiooni kaitsealaste uuringute võrgustik japarandada dialoogi rahastamist. Aruandes soovitati ka NATOlaienemist lõunasse, et “vähendada NATO traditsioonilistkeskendumist Kesk-Euroopale ja leida uusi tegevusvõimalusilõunapoolsetes riikides”.

Tänane julgeolekukeskkond erineb siiskisedavõrd 1990. aastate omast, et Vahemere dialoogitulevikuväljavaadete hindamisel tuleb arvesse võtta kolmepõhiaspekti. Nendeks on geograafia, muutused ja uusväärtussüsteem.

Geograafia. Pärast 2001. aasta 11.septembri sündmusi ning sõjategevust Afganistanis ja Iraagis onNATO ja dialoogis osalevate riikide vahelise julgeolekukoostöögeograafiline ulatus laienenud ida suunas kuni Afganistanini jasealt edasigi. Kuigi dialoogis osalevad riigid ei kuulutraditsiooniliselt Põhja-Atlandi piirkonda ja jäävad seega alliansijulgeolekusüsteemist välja, ei oma füüsilised piirid tänaste ohtudepuhul enam suurt tähtsust. Iga julgeolekusüsteemi puhul ongeograafiline asukoht oluline planeerimise, väljaõppe korraldamise,juhtimise, strateegilise transpordi ning luureoperatsioonideseisukohalt. Geograafiline asukoht võib tingida ka uut liikimissioonide ja operatsioonide vajalikkuse. Kuna Egiptus, Jordaaniaja Maroko on juba osalenud NATO juhitud operatsioonidel Balkanil,võivad need riigid nüüd kaaluda üksuste saatmist NATO juhitudmissioonile Afganistanis või soovida osaleda muudel alliansioperatsioonidel, et võidelda terrorismiga ja tõkestadamassihävitusrelvade levikut.

Muutused. Kui geograafia käsitlebasukohta, siis muutused on seotud ajafaktoriga ningkiireloomulisuse, tõhususe, maksumuse ja võimalike kõrvalmõjudega.Clintonlik lähenemine Vahemere lõuna- ja idaosa riikidele, millepuhul rõhuasetus on dialoogil, lepingutel, usalduse suurendamiselja majanduslikel stiimulitel, on nüüdseks asendunud jõulise,ennetava ja sekkumist soosiva poliitikaga. Kuigi sekkumist soosivlähenemine tõstatab eetilisi, juriidilisi ja poliitilisi küsimusi,eeldab see ka regionaalset ja rahvusvahelist vastutuststabiliseerimise ja ülesehitustöö eest. Sõjalised operatsioonidAfganistanis ja Iraagis on juba kiirendanud muudatuste tempotselles regioonis ja toonud kaasa terve rea kohalikke algatusi.Viimaste hulgas tuleks mainida Araabia Liiga reformimise kava,sotsiaalseid, demokraatlikke ja inimõigustealaseid reformeEgiptuses ning Liibüa ühepoolset otsust loovutada omamassihävitusrelvad.

Uus väärtussüsteem. Ühendriikidesekkumisalti lähenemisega Lähis-Idale kaasneb püüd muuta regioonisvalitsevate väärtuste süsteemi, et lähendada seda Läänedemokraatlikule mudelile. Kirjeldatud protsess ning tohutultebavõrdne jõudude vahekord, mille põhjuseks on AmeerikaÜhendriikide sõjaline kohalolek ja suured erinevused regiooniriikide vahel kaasaegse relvastuse omamisel, võivad ebastabiilsustveelgi süvendada ja koguni õhutada uusi terroriakte. Selleks ettegelda julgeoleku kultuuriliste aspektidega ja edendada selliseidväärtusi nagu demokraatia, inimõigused ja avatud ühiskond, onveelgi olulisem töötada välja uued tegevuspõhimõtted jakoostööstrateegiad NATO, dialoogis osalevate riikide ja kolmandatepoolte vahel.

Üldine olukord eeldab dialoogi arendamistpraktilise koostööni mitmes uues valdkonnas, nagu:

Terrorismivastane võitlus.Terrorismivastane võitlus peaks olema iga julgeolekualasekoostööstrateegia keskmes, kusjuures peatähelepanu tuleks pöörataenergiatööstuse infrastruktuuri vastu suunatud ohtudegavõitlemisele. Oluliste transporditeede haavatavus muudabenergiaterrorismi ohu vägagi reaalseks. Selle tulemusel põhjustaksmis tahes koordineeritud terrorirünnak energiarajatistele tõsiseidhäireid ülemaailmses energiavarustuses ja maailmamajanduses ningsellega kaasneksid suured inimohvrid.

Massihävitusrelvade leviku tõkestamine.See hõlmab koostööd massihävitusrelvade, nende kohaletoimetamisevahendite, nende komponentide ja seonduvate materjalideedasitoimetamise tõkestamiseks merel, õhus ja maismaal. Eesmärgikson rakendada lihtsustatud korda, et vahetada kiiresti asjakohastteavet massihävitusrelvade arvatava liikumise kohta ja parandadatõkestamistöö koordineerimist partnerite vahel.

Katastroofiabi- jahumanitaarmissioonid. Iraagi sõjajärgse ülesehitustöö kogemusednäitavad, kuivõrd oluline on saavutada võime kiiresti reageerida,et konfliktijärgne humanitaarabi ei oleks lünklik. Taoline abi onhädavajalik, et ülesehitustöö saaks alata.

Demineerimistööd. Humanitaarseddemineerimisoperatsioonid on saanud rahutaastamisoperatsioonidelahutamatuks osaks. Lisaks kohutavatele vigastustele, mida miinidtekitavad, takistavad need ka tervete regioonide majanduse arengut.Koostöö selles valdkonnas aitab suurendada ühtekuuluvustunnet NATOja dialoogis osalevate riikide vahel.

Rahuvalveoperatsioonid. Rahuvalvekujuneb tõenäoliselt peamiseks ja ühtlasi kõige tulemuslikumakskoostöö- ja usalduse suurendamise valdkonnaks. Lisaksväljaõppeüritustele võib koostööd selles valdkonnas laiendadavägede ühisele planeerimisele, regionaalsete rahuvalvemooduliteloomisele ja sõjaväe osalusele katastroofiabi andmisel jahumanitaarhädaabi missioonidel.

Meediaalane koostöö. Kultuurivahendajadvõivad teha ühiseid ajakirjandusprogramme majanduslike, sõjalisteja demokraatlike reformide edendamiseks.

Regionaalse infrastruktuuri loomine.Mitmes Vahemere regiooni osas puudub riike ühendav infrastruktuur,mille abil saaks efektiivselt läbi viia sõjalisi operatsioone.Teede ja lennuväljade ehitamine ning energia- ja teabevõrgu loomineon oluline nii julgeoleku kui ka regionaalse arenguseisukohalt.

Vahemere dialoog on viimase kümnendi jooksulpalju edasi arenenud ning andnud NATO-le ja dialoogis osalevateleriikidele võimaluse üksteist tundma õppida. Dialoogist on jubasaanud tõhus vahend teabevahetuseks Vahemere regioonis ja samutiedukas foorum vastastikuse usalduse suurendamiseks. Pärast Alžeeriakaasamist peaks uks jääma avatuks ka teistele riikidele. KunaJordaania, kes on algusest peale dialoogis osalenud, ei ole rangeltvõttes Vahemere riik, ei tohiks ka uutele liikmetele seadageograafilisi piiranguid. Seepärast võib dialoogi järk-järgultlaiendada, et kaasata Iraak, Liibanon, Liibüa, Süüria, rohkemPärsia lahe riike ja isegi Iraan. Euroopa Julgeoleku- jaKoostöökonverents, millest hiljem arenes välja Euroopa Julgeoleku-ja Koostööorganisatsioon, on õpetlik näide kõigile avatudinstitutsioonist, millesse püütakse kaasata võimalikult paljuriike.

Võib öelda, et siiani on Vahemere dialoogjäänud regioonis suhteliselt tagaplaanile. Dialoogis osalevateriikide esimesed hinnangud olid segu kriitikast ja heakskiidust,sest selle algatuse lõppeesmärgid jäid niijulgeolekuspetsialistidele kui ka laiemale üldsusele segaseks.Selleks, et dialoog saaks tõusta koostöö ja partnerluse uuteletasanditele, on dialoogiriikides vaja teha selgitustööd alliansistoimuvate ümberkorralduste kohta ja kummutada valearusaamad NATOsoovist saavutada suuremat võimu. Samuti tuleks dialoogi rohkemtutvustada, et saavutada regiooni riikide toetus tihedamate suheteloomiseks NATOga. Allianss peaks siin ehk juhtohjad enda kättevõtma, algatades arutelu Lähis-Ida ja selle naaberregioonidemuutmise kohta massihävitusrelvadest vabaks tsooniks.

Kuna Lähis-Ida rahuprotsessi ebaedu ontõsiselt kahjustanud ELi ja NATO algatusi regioonis, peaksidmõlemad institutsioonid kaaluma aktiivsemat osalemist sealsekonflikti lahendamisel. Selleks peaksid Euroopa ja AmeerikaÜhendriigid kõigepealt kokku leppima ühises Lähis-Ida strateegias,samuti nagu 1990. aastate alguses tehti Ida-Euroopa ja endiseNõukogude Liidu puhul. Ühised seisukohad annaksid tõukeläbirääkimiste etapi läbinud lepingute rakendamisele, sillutadesteed alliansi ja dialoogis osalevate riikide koostöösüvendamisele.

Erukindral Mohamed Kadry Said on Kairosasuva Al-Ahrami Poliitiliste ja Strateegiliste Uuringute Keskuse(Al-Ahram Center for Political and Strategic Studies) sõjaline jatehniline nõunik.