Ümberkujundamist edasi viies

Üleskutse. NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer on kutsunud allianssi üles kujundama julgeolekukeskkonda oma ühiste huvide ja väärtuste kohaselt.

Jaap de Hoop Scheffer on NATOtüüri juurde asumisest alates oma eelkäija lord George Robertsonialgatatud ümberkujundusreforme jätkanud ja edasi arendanud. Ta onhoidnud kurssi, et NATO kiirreageerimisjõud saavutaksid täielikutegevusvõime 2006. aastaks, ning samal ajal jätkanud alliansiliikmetele ebapopulaarset ja sageli närvesöövat pealekäimist, etneed täidaksid Praha tippkohtumisel 2002. aastal võetud kohustusikaitsekulutuste osas. Ta on tugevdanud NATO kohalolekutAfganistanis ning veennud liitlasi käsitama seal viibivaidrahvusvahelisi julgeolekuabijõude (ISAF) ümberkujundamise peamisekatalüsaatorina, mitte aga tüütu ja koormava operatsioonina, mistuleb välja kannatada. Ta on ka teravalt kaitsnud NATO viimast“kaugmaaoperatsiooni” Iraagis.

Ootuspäraselt on Jaap de Hoop Scheffer aasta ja kolm kuud pärastametisse astumist tegelnud märksa enama kui üksnes oma eelkäijapärandi säilitamisega. Tema lühikese ametiaja jooksul on alliansiümberkujundamine jõudnud teise etappi, kus käimasolevate võimetearendamise reformidega kaasnevad NATO püüded positsioneerida endüldisemate muutumistrendide tähtsaima kanalina.

Algusest peale on NATO ümberkujundamist peetud kahemõõtmeliseksprotsessiks, mis peegeldab organisatsiooni kaksikrolli niikaitseotstarbelise sõjalise alliansi kui ka ennetavalt tegutsevapoliitilise organisatsioonina. Kuni viimaste kuudeni on sõjalisedreformid jäänud siiski pidevalt NATO poliitilise tegevusevarju.

Mõned selle põhjused on ilmsed. Sõjalise ümberkujundamise vilju,nagu näiteks NATO kiirreageerimisjõudude loomist või uueümberkujundus- ja arendusjuhatuse avamist Norfolkis Virginias onlihtsam mõõta ja hinnata kui alliansi poliitiliste programmidetulemusi. NATO laienemine on üks võimalik poliitilise edu mõõdupuu,kuid Ida-Euroopas, Kaukaasias, Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikaskäivitatud abiprogrammide mõju on peaaegu võimatu hinnata. Samas onkahtlemata olnud perioode, kui NATO poliitilise tiiva suhteliseltmadal profiil on aidanud alliansi diplomaatidel vaigistada mõnenaaberriigi triumfitaotlusi või vaenutundeid.

Peasekretäriks saamisest peale on Jaap de Hoop Scheffer korduvaltrõhutanud, kui tähtis on, et NATO sõjaline ümberkujundamine toimukslaiema, ettevaatava poliitilise programmi raames. Lisaks“lähivälismaal” Ida-Euroopas ja Balkani riikides loodudpartnerlussuhetele on peasekretär kinnitanud vajadust panustadadünaamilisemalt julgeolekusse Lähis-Idas ja Kesk-Aasias ningtugevdada partnerlussuhteid selliste suurriikidega nagu Hiina,Jaapan ja India. Ta on ka alliansi uuest ennetavast hoiakustlähtuvalt õhutanud põhjalikult läbi vaatama NATO suhteid EuroopaLiidu ja Ameerika Ühendriikidega. Julgusega, mis veel paar aastattagasi oleks NATO peasekretäri puhul olnud mõeldamatu, on Jaap deHoop Scheffer kutsunud allianssi üles kujundama kooskõlas ühistestrateegiliste huvide ja väärtushinnangutega aktiivseltrahvusvahelist julgeolekukeskkonda.

Poliitilisem allianss

Taaskorratud üleskutse luua ümberkujunevale alliansile kindelpoliitiline strateegia on osaliselt reaktsioon NATO ümbertoimuvale. Hoolimata Iraagi-poliitika suhtes valitsevate lahkhelidetõttu jätkuvast kriisimeeleolust on Ameerika ja Euroopa üldistestrateegiliste prioriteetide puhul mõnda aega olnud võimaliktäheldada lähenemise märke. Detsembris 2003 avaldatud Euroopa Liidujulgeoleku valges raamatus “Turvaline Euroopa paremas maailmas”nõuti, et Euroopa võtaks terrorismiohu, massihävitusrelvade leviku,piirkondlike konfliktide ja mittetoimivate riikide suhtes aktiivsehoiaku. Seda tehti toonil, mida valdavas osas võis vaid vaevueristada Bushi administratsiooni 2002. aasta riikliku julgeolekudoktriinist – dokumendist, millele on nii sageli süüks pandudtransatlantilise ängi tekitamist. Järgnenud kuudel värskendasidPrantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia oma toppama jäänudläbirääkimisi Iraaniga, jätkates samas Euroopas laiemalt toimuvatprotsessi suhete taaselavdamiseks Hiinaga. Kuigi need sammud onühest küljest põhjustanud uusi transatlantilisi pingeid, annavadneed samal ajal tunnistust Euroopa kasvavast soovist jõudavarajase, ennetava tegevuse kaudu strateegilistest kriisidest ette.Eurooplased võivad kõlavate fraaside nagu “edasiviivvabadusestrateegia” ees küll tagasi põrkuda, kuid nendevälispoliitiline strateegia on sellest hoolimata vaieldamatultjärjest rohkem suunatud ümberkujunemisele.

See suund tuli selgelt ilmsiks Ameerika Ühendriikide välisministriCondoleeza Rice’i ja president George W. Bushi Euroopa viisitideajal veebruaris. Bushi administratsiooni üleskutseidtransatlantilistele ristiretkedele vabaduse ja demokraatia nimeloleks Euroopa pealinnades aasta varem tervitatud avaliku pilkega.Seekord oli vastuvõtt soojem kui kunagi pärast 11. septembrisündmusi. Hoolikalt lavastatud presidendivisiiti saatvasseatmosfääri tuleb muidugi suhtuda mõistliku skepsisega. Kuidsellegipoolest on julgustavaid märke, et nii Bushi administratsioonkui ka selle kriitikud Euroopas on vastuseisu rõhutamisest üldiseltloobunud ning püüavad pigem toonitada oma ümberkujundusnägemusteühiseid jooni.

NATO ümberkujundamise poliitilise strateegiapõhijooned on pikka aega kajastunud alliansi sõjalistesreformides.

NATO ümberkujundamise poliitilisestrateegia põhijooned on pikka aega kajastunud alliansi sõjalistesreformides. Üleminekuga staatiliselt kaitsehoiakult liikuvamatele,paindlikumatele ja kiirematele relvajõududele on alati silmaspeetud tulevikku, kus allianss läheb oma piiridest välja, ettegelda ohtudega nende tekkekohas. Rahvusvahelisedjulgeolekuabijõud Afganistanis (ISAF) on juba kokku puutunudväljakutsetega, mis NATO jõudusid tulevikus oodata võivad, ningtoiminud nende võimete arendamise katalüsaatorina. Ometi oli isegiseda missiooni algselt võimalik õigustada ainult tänu NATOtraditsioonilise kaitsestrateegia loomingulisele tõlgendamisele.Sisuliselt oli ISAF NATO 12. septembril 2001 tehtud otsuserakendada Põhja-Atlandi lepingu artiklit 5 hilinenud täitmine ningseda kujutati vahendina hoidmaks ära, et Afganistanist saab uuestiterroristide baas, kust Euro-Atlandi ruumi 11. septembril rünnatija tulevikus võib-olla taas rünnatakse. Kahe aasta jooksul, milNATO on ISAFi eest vastutanud, on mõlemal pool Atlandit peetavastrateegilise diskursuse toon märgatavalt muutunud ning eurooplasedon hakanud sõnastama oma versiooni ennetavast ja ümberkujundatudrahvusvahelisest tegevusest. Selle tulemusel on NATOst saanudtähtis kanal selle ühise strateegilise aktiivsusesuunamiseks.

NATO käimasolevale sõjalisele ümberkujundamisele on hoogu lisanudteinegi trend. Kogu lord Robertsoni ajal saavutatud edule vaatamataon ilmne, et paljudele NATO Euroopa liikmetele jäi ümberkujundamisemõiste ja selle aluseks olevad põhimõtted kahtlasteks. Skeptikutejaoks sai ümberkujundamisest sünonüüm sõjalise reformikapitalimahukale, võrgustikukesksele, äärmiselt kulukale japõhiolemuselt ameerikalikule mudelile, mille poole püüelda neil eiolnud ei mõtet ega soovi. Paljud arvasid ka, et onümberkujundamises avastanud salaplaani, mille eesmärk on avadaEuroopa turud USA kaitseekspordile.

NATO kontekstis on ümberkujundamisele kõige suuremat kahju teinudvahest kriitika, et selle abil püütakse ebameeldival japoliitiliselt vastuvõetamatul kombel institutsionaliseeridasõjalist ülesandejaotust. Nii olevatki Afganistanis ja Kosovostekkinud tegutsemismudel, milles Ameerika Ühendriigid teevad tapa-ja lammutustööd ning Euroopa jõudude ülesandeks jääb rahuvalvamine,olukorra stabiliseerimine ja ülesehitustöö. Seega polevatki ime, eteurooplased tõrguvad ümberkujundamisse investeerimast, kui nendeülesandeks jääb ainult ameeriklaste möllu jälgedekoristamine.

Iraagi mõju

Iraagis saadud kogemused on hajutanud lihtsa sõjaaegse ja -järgsejärgse tegevuse dihhotoomia ning koos sellega arusaama, etstabiliseerimine, ülesehitamine ja rahutagamine on hädavarestejaoks. Ebatavalisi võtteid kasutavate terroristide ja mässulistetõttu on konfliktijärgne faas muutunud sellele eelnenud suhteliseltlühikesest tavapärase lahingutegevuse faasist palju intensiivsemaksja kulukamaks. Tegelikult on vankuma löödud kogu arusaam sõjast kuiüksteisele lineaarselt järgnevate sündmuste jadast, kus vägaintensiivsele lahingutegevusele järgnevad vähem intensiivsedfaasid. Koalitsiooniväed on pidanud kohanema amorfse olukorraga,kus vaenlase tegevuse intensiivsus ning koguni selle laad jaeesmärgid pidevalt muutuvad.

Need kogemused on tugevalt mõjutanud USA relvajõududeümberkujundamise kavandajaid, sundides neid mõistma, ettavasõjalist ülekaalu õõnestavad puudujäägid võitluses ebatavalisteohtudega. See arusaamine ei ole küll veel nii pakiliseks muutunud,et USA kaitseministeerium tunneks sundi oma kuluprioriteetepõhjalikult üle vaadata. Ometi on märke, et “korrapäratust sõjast”on USA kaitseplaneerimises varasema teisejärgulise probleemi asemelsaanud keskne prioriteet. 2006. aastal korraldatavalkaitseülevaatusel analüüsitakse süstemaatilisemalt kui kunagi varempraeguste ja kavandatavate kaitseplatvormide kasulikkust ja puudusioperatsioonides ebatavaliste ohtude vastu. Ühendväejuhatus, mis onüks tähtsamaid USA relvajõudude ümberkujundamise intellektuaalseidmootoreid, tegeleb aga juba operatiivvõimete kontseptsioonide jadoktriini sisulisema läbivaatamisega ebatavaliste ohtude taustal.Tõenäoliselt kõigutab selle läbivaatamise tulemus omakordaarvamust, et sõjaväe ümberkujundamine võrgustikukeskseks hõlbustabsõjalise edu saavutamist progressiivselt väiksema sõjalise elusjõukulul. Samuti võib vist kindel olla, et sellega seoses tulebloomingulisemalt suhtuda USA sõjaväe koostööletsiviilinstitutsioonide ja ennekõike liitlastega.

See USA relvajõudude ümberkujundamise raskuskeskme nihe loob ülepika aja soodsamad tingimused mõtestatud transatlantiliselesuhtlusele. On selge, et keskendumine korrapäratule sõjale – kaasaarvatud stabiliseerimisele, ülesehitusele ja rahu tagamisele –lähendab USA relvajõudude ümberkujundamist märksa enam nägemusele,mis on eurooplastele vastuvõetav ja millesse nad saavad reaalseltpanustada. Vajadus parandada liitlaste omavahelisi suhteid jakoostegutsemisvõimet annab NATO-le võimaluse parandada oma mainetUSA silmis.

Alliansi sõjalised planeerijad on seda mõistnud ning asunudkujutama NATOt kui relvajõudude ümberkujundamise teemalisetransatlantilise diskursuse tähtsat nõukoda. NATO ümberkujundus- jaarendusjuhatus on kanaliks, milles on võimalik vahetada jasünteesida Ameerika ja Euroopa ideid näiteks tsiviil-sõjalistesuhete kohta muutunud tegevuskeskkonnas. NATOkiirreageerimisjõududest aga saab peagi ümberkujundatud sõjaväeressurss, mille abil neid uusi kontseptsioone ellu viia.

Üldisemad ümberkujunduslikud suundumused on NATO-l võimaldanudkiirendada nii oma poliitilise kui ka sõjalise mõõtme juba aastaidväldanud reformi. Kummalgi juhul ei ole aga põhjust ega aegauhkeldada. See, et Euroopas on tekkinud midagi ümberkujunduslikuvälispoliitilise strateegia sarnast, on küll julgustav, agaallianss peab ikkagi veenma skeptikuid, et temast on sellestrateegia edendamisel Euroopa Liidu kõrval kasu. Sõjaliseümberkujundamise valdkonnas annavad USAs toimuvad muutused NATO-levõimaluse luua transatlantilises ümberkujundamisdebatis suurematvõrdsusetunnet. Sellega peab aga kaasas käima ka suurem võrdsusjõupingutustes. Nagu lord Robertson on öelnud, oleneb NATO kuistrateegilise ressursi väärtus lõppkokkuvõttes kolmest asjast:võimetest, võimetest ja veel kord võimetest.

Mark Joyce on Londonis asuvaÜhendkuningriigi Kuningliku Ühendväe Kaitse ja Julgeoleku-uuringuteInstituudi (RUSI) transatlantilise programmi juht.