Ajalugu

25 aasta jooksul pärast NATO neljandapeasekretäri Manlio Brosio surma 14. märtsil 1980 on NATO tegevusja strateegiline keskkond tundmatuseni muutunud. Muutunud ei olesiiski üks NATO tegevuse aspekt ja see on konsensuse saavutamine.Just selles seisnes harva avalikkuse või meedia tähelepanukeskmesse sattunud Brosio tugevus seitsme aasta jooksul(1964–1971), mil ta allianssi juhtis.

Brosio sündis 1897. aastal ning õppis Torino Ülikoolisõigusteadust. Juba varakult ilmutas ta huvi poliitika vastu, kuidsellele tõmbas kriipsu peale fašistide võimuletulek. FašismivastaneBrosio pöördus poliitika juurde tagasi 1943. aastal, olles lühikestaega Itaalia asepeaminister ning seejärel aastatel 1945–1946kaitseminister. 1947–1964 oli ta Itaalia suursaadik NõukogudeLiidus, Ühendkuningriigis, Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal.Seega oli tal NATO juhi kohale asudes olemas alliansihetkeprobleemide lahendamiseks vajalik kogemustepagas. Robert S.Jordan ja Michael Bloom – ajaloolased, kes on peamiselt uurinudNATO külma sõja aegseid peasekretäre –, kirjutavad raamatusPolitical Leadership in NATO (Westview Press, Boulder, CO,1979), et Brosio jäi alati truuks üleatlandilisele ühtsusele ningoli tõeliselt nii suurte kui ka väikeste liitlasriikide juht jaesindaja.

Meeldiva ja sõbraliku mehena vältis Brosio otsest vastasseisualliansi sees, püüdes olla tugev juht ning edendades konsensusttasakaaluka diplomaatia ja eraviisiliste läbirääkimiste teel.Paljulugenud ja detailitäpne Brosio süvenes iga tööpäevavarahommikul alliansi tegevuse kõikidesse aspektidesse. Temaabilised mäletavad siiani, et ta oli erakordselt hästi kursispäevakajaliste sündmustega, mille kohta ta kogus põhjalikult infothommikustest ajalehtedest. Tema hommikutesse kuulus ka saksa keeleõppimine – oskus, mida ta pidas vajalikuks arendada, et kõikialliansi liikmeid veelgi paremini teenida.

Brosio ajastu oli eriti raske aeg alliansisisese ühtsuseseisukohast, sest siis muutis NATO oma „lausvastulöögi” doktriini„paindliku reageerimise” strateegiaks, ning uue doktriiniga seotuderimeelsuste tekkimisel koliti alliansi peakorter PariisistBrüsselisse.

Jordan ja Bloom märgivad, et püüdes alati jääda kõigi 15liitlasriigi juhiks, otsustas Brosio loobuda ajutiseltPõhja-Atlandi Nõukogu esimehe kohast. Nii tegutses NATO Brüsselisseümberpaigutamist käsitlevate läbirääkimiste ajal Põhja-AtlandiNõukogu de facto esimehena André Staercke, Belgiasuursaadik NATO juures. Samal ajal keskendus Brosio tihedatesidemete ja avatud suhtlemise säilitamisele kõikide liitlasriikidevahel ning edendas NATO ühtsust.

Kui NATO valmistus Brüsselisse ümberkolimiseks, kerkisid esilealliansisisesed erimeelsused Nõukogude Liiduga seotudrelvastuskontrolliettepanekute üle ning paljud liitlased arvasid,et vaja oleks ulatuslikumaid NATO-siseseid konsultatsioone. Belgiavälisministri Pierre Harmeli ettepanekul algatas Põhja-AtlandiNõukogu uurimuse, et vaadata läbi NATO külma sõja aegsed ülesandedja eesmärk.

Uurimuse tulemusel aasta jooksul valminud Harmeli aruandes pandipaika NATO uus ja murranguline arenguperspektiiv ning alliansi kaksvõrdselt olulist ülesannet: kaitse ja détente. Seegasoovitati aruandes NATO-l säilitada oma tavapärane kaitseülesanneja arendada ka uut détente’i eesmärki. See tähendas, ettunnistades küll olemasolevat julgeolekuohtu Nõukogude Liidu jaVarssavi pakti riikide poolt ning vajadust sõjaliseks heidutuseks,pidid liitlasriigid püüdma ka edendada stabiilsemaid suhteid jalahendada poliitilisi probleeme.

Nüüd peab enamik analüütikutest Harmeli aruannet põhjapanevaksdokumendiks, mis aitas laiendada NATO ülesandeid ja võimaldasalliansil muutuda pelgalt sõjalisest organisatsioonistdiplomaatiliseks liiduks, millel on ka poliitilised ülesanded.Raamatus NATO, The European Union and the Atlantic Community:The Transatlantic Bargain Reconsidered (Rowan ja Littlefield,Boulder, CO, 2002) väidab Stanley R. Sloan, et see aitas taastadalaialdase strateegilise konsensuse liitlaste vahel, kui NATO võttisüleatlandilise julgeoleku tagamiseks kasutusele erinevaddiplomaatilised, poliitilised ja sõjalised lähenemisviisid.Väidetavalt sillutas Harmeli aruanne teed ka NATO ülesanneteulatuslikumale muutumisele, mis leidis aset 1991. aastal Roomatippkohtumisel, kui liitlased kiitsid heaks esimese külma sõjajärgse strateegilise kontseptsiooni.

Brosiol endal olid aga détente’i suhtes esialgukahtlused. Need ilmnevad tema seni avaldamata päevikutes, midahoitakse Luigi Einaudi fondi arhiivis Torinos ja mida praeguredigeerib Firenze Ülikooli ajaloolane Bruno Bagnato. Hoolimatasellest toetas Brosio lõpuks Harmeli aruannet täielikult. Nii ennekui ka pärast seda, kui liitlased aruande ametlikult heaks kiitsid,edendas Brosio üleatlandilist relvastuskontrollialast koostöödalliansisiseste diplomaatiliste jõupingutuste abil. Samal ajaljõuti Ühendriikide juhitud algatuste tulemusel tuumarelva levikutõkestamise lepingu ja strateegiliste relvade piiramisekõnelusteni.

Lisaks Brosio juhirollile seoses nende konkreetsete sündmustegaNATO ajaloos mäletatakse teda kui kaitsekulutuste eest võitlejatning seda, kui distsiplineeritult ta juhtis nõukogu kohtumisi ningkui hästi ta tundis ja järgis liitlastevahelist diplomaatilistprotokolli. Brosio oskas säilitada rahu ka Põhja-Atlandi Nõukogupingelistel istungitel, näidates isegi kõige tulisemate aruteludeajal väga harva välja oma emotsioone. Kõige vaidlusttekitavamatelhetkedel oskas ta eriti hästi koostada otsuste memorandumeid,rõhutades semantilisi ja poliitilisi nüansse, milles oli võimalikjõuda alliansisisese konsensuseni.

Endine USA suursaadik NATO juures Harlan Cleveland, kes töötasalliansi juures Brosio ajal, tunnustab oma memuaarides NATO TheTransatlantic Bargain (Harper ja Row, New York, 1970) NATOneljandat peasekretäri selle eest, et too suutis ka kõigekeerulisemate küsimuste puhul leida konsensuse saavutamiseksvajaliku poliitilise aspekti. Tema arvates sai see võimalikuks tänuBrosio ettevaatlikule ja arukale diplomaatiale, mis aitasliitlastel sageli jõuda ühistele arusaamadele ja parandadaomavahelist suhtlemist.

Brosio toetas innukalt NATO suursaadikute teisipäevaseidlõunasööke, kus alalised esindajad kohtusid mitteametlikusõhkkonnas, et seada ja arendada ühiseid poliitilisi eesmärke.Vastupidiselt oma eelkäijale Dirk Stikkerile pidas Brosio nendellõunasöökidel osalemist tähtsaks ning nii kujunesid need NATO kuiinstitutsiooni oluliseks ja ainulaadseks tunnuseks.

Brosio arendas välja ka tõhusad tööalased suhted NATO Euroopavägede kõrgemate ülemjuhatajaga, kes teenisid tema peasekretäriksoleku ajal – USA kindralite Lyman L. Lemnitzeri ja Andrew J.Goodpasteriga –, vaatamata sellele, et tegemist oli väga erinevateisiksuste ja juhtimisstiilidega.

Arvestades, et peasekretär võib mõjutada NATO otsuseid üksnesPõhja-Atlandi Nõukogu eesistujaks olemise kaudu ja tal ei olealliansi poliitikas mingit ametlikku võimu ega otsustusõigust, onNATO juhi võimalused juhtida allianssi uues suunas alati piiratud.Nagu paljud peasekretärid, nii nägi ka Brosio vahel vaeva, etennast kuuldavaks teha, mistõttu tema isiku mõju alliansipoliitikale ei tohiks üle hinnata. Sellest hoolimata ja võttesarvesse keerulisi strateegilisi väljakutseid, millega NATO 1960.aastate keskel silmitsi seisis, näitab ajalugu, et need aastad, milta NATO tüüri juures seisis, olid äärmiselt edukad. Brosio osavjuhtimine ja kannatlik diplomaatia on oskused, mida kõikpeasekretärid peavad arendama, et aidata alliansil üle eladamuutuste aeg ja alliansisisesed erimeelsused.

Ryan C. Hendrickson on politoloogiaabiprofessor Eastern Illinois’ ülikoolis ja kirjutab raamatut NATOpeasekretäridest.