Julgeoleku jätkuv kindlustamine partnerluse abil

NATO ja partnerriikide suhete edasine arengsaab olema üks peamisi päevakorrapunkte juuni lõpus Istanbulistoimuval alliansi tippkohtumisel. NATO partnerluspoliitikaalgeesmärk oli kõrvaldada takistused kunagiste vastaste vahel jakindlustada julgeolek dialoogi ja koostöö abil. Täna on partnerluseeesmärgid tunduvalt ambitsioonikamad, sest partnerriigid püüavadnüüd koos NATOga lahendada 21. sajandijulgeolekuprobleeme.

Nii nagu on muutunud NATO, on edasi arenenudka partnerlus. Kõigis valdkondades – kas siis osaledes keerulistelrahuvalvemissioonidel või võideldes meie ühist julgeolekutähvardavate ohtudega, nagu terrorism ja massihävitusrelvade levik,– on partneritel oluline osa nii NATO-poolsete lahendusteväljatöötamisel kui ka nende elluviimisel. NATO annabpartnerlusmehhanismide kaudu partneritele ka asendamatut nõu jaabi, mis aitab neil lahendada reformidega seotud olulisiküsimusi.

NATO konsulteerib regulaarseltpartnerriikidega Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC) raames, mison üldine poliitiline raamistik suhete arendamisekspartnerriikidega. Iga partnerriik võib rahupartnerlusprogrammiraames luua ka ise sidemed alliansiga. Tegemist on praktilisteürituste programmiga, mille hulgast partnerriigid saavad validaasjakohased koostööprioriteedid. Need kaks partnerlusmehhanismi onmuutunud Euro-Atlandi julgeoleku nurgakiviks.

Selleks et partnerlus säilitaks oma dünaamikaja tähtsuse alliansi jaoks, tuleb seda vastavalt NATO muutuvateleprioriteetidele pidevalt kohandada. Kuna NATO on julgeolekuseisukohalt äärmiselt oluline, soovivad partnerriigid loomulikultarendada alliansiga tihedamaid suhteid. Kuid samas peab partnerlusjääma partnerriikide jaoks ka edasiseks väljakutseks, mis aitabneil jätkuvalt oma püüdlusi ellu viia. NATO ja tema partnerriigidvalmistuvad juuni lõpus Istanbulis toimuvaks tippkohtumiseks, kustulevad arutlusele mitmed probleemid.

Esiteks on liitlasriikide ja partnerriikidesuhete tasakaal muutunud. 29. märtsil said seitse endistpartnerriiki – Bulgaaria, Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkiaja Sloveenia – liitlasriikideks. Esmakordselt on NATO-l rohkemliikmesriike (26) kui partnerriike (20). Liitlased peavad seepärastolema valmis veelgi aktiivsemalt tegutsema, et tagada partnerluseelujõulisus. Samas annab see ka võimaluse otsustada, millisteeesmärkide poole tuleks partnerluse abil üheskoospüüelda.

Teiseks moodustavad partnerriigid vägamitmepalgelise rühma. Sellesse rühma kuuluvad nii Kaukaasia jaKesk-Aasia strateegiliselt tähtsad riigid kui ka Lääne-Euroopablokivälised riigid. Kõikidel nimetatud riikidel on väga erinevadjulgeolekualased vajadused ja soovid ning seega erinevad ka nendeprioriteedid ja eesmärgid partnerluse elluviimisel. Partnerlus peabolema piisavalt paindlik, et seda kõike arvesse võtta.

Näiteks Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikidel peabpartnerlus aitama ellu viia nende enda reformialgatusi. Arvestadesalliansi asjatundlikkust kaitsereformi alal ja vastavaid kogemusiuute liikmesriikidega, mis saadi seoses liikmelisuse tegevuskavaga(MAP), on siin kesksel kohal abi riigikaitse- ja sõjaväelistestruktuuride reformimisel.

Kuid selleks, et reformid oleksidtulemuslikud, peab partnerlus abiks olema ka siseriiklikeümberkujunduste teiste oluliste valdkondade juures. Selleks pakubNATO partnerriikidele individuaalset tegevuskava (IndividualPartnership Action Plan – IPAP), mis hõlmab kõiki erinevaidkoostöömehhanisme, mille abil partnerriik suhtleb alliansiga.Ühtlasi pööratakse individuaalses tegevuskavas rohkem tähelepanusiseriiklikele reformidele. IPAPis tuleb selgelt välja tuua igapartnerriigi koostööprioriteedid ja tagada kasutatavatemehhanismide otsene vastavus seatud prioriteetidele.

Tänase seisuga on mitmed riigid näidanud sellealgatuse suhtes üles elavat huvi. Esimesena lülitus protsessiGruusia, kui president Mihhail Saakašvili andis 6. aprillil NATOpeakorteris üle oma riigi esitlusdokumendi (selle ja teistemehhanismide kohta vt lähemalt Susan Pondi artiklit“Rahupartnerlusprogrammi tööriistad” käesolevasNATO Teatajas).

Kui mõned partnerriigid alles arendavad omakaitsestruktuure ja kaitsevõimet, siis teised suudavadmärkimisväärsete jõududega osaleda NATO juhitud operatsioonidel.Rootsi vägedel oli näiteks tähtis osa korra taastamisel Kosovospärast märtsikuus puhkenud vägivalda. Nende partnerriikide jaoks oneriti oluline, et NATO partnerlusmehhanismid annaksid neilekaasarääkimisõiguse NATO otsustamisprotsessis. Nii saavad nadmõjutada selliste missioonide ettevalmistamist ja läbiviimist,milles nad ise osalevad või soovivad osaleda.

Kolmandaks peab partnerlus pidama sammu NATOümberkujundamisega. Alliansi üheks tähtsaimaks prioriteediks onpraegu terrorismivastane võitlus. Ameerika Ühendriikide vastu 2001.aasta 11. septembril toime pandud terrorirünnakute tulemuselrakendas NATO esmakordselt Washingtoni lepingu artiklit 5.Terrorirünnakutele järgneval päeval mõistsid EAPC 46 liigettingimusteta hukka New Yorkile ja Washingtonile korraldatudrünnakud ning tõotasid teha kõik selleks, et võideldaterrorisminuhtlusega. Partnerriigid on ka ise langenudterrorirünnakute ohvriks ja jagavad seepärast NATO soovi tõhustadakoostööd terrorismivastases võitluses.

Praktiline töö selles valdkonnas jätkubpartnerite terrorismivastase võitluse tegevuskava raames. Nimetatudtegevuskava eesmärk on edendada ja lihtsustada EAPC riikidevahelist koostööd poliitiliste konsultatsioonide ja praktilisteprogrammide abil EAPC ja rahupartnerluse egiidi all (partneriteterrorismivastase võitluse tegevuskava kohta vt lähemalt OsmanYavuzalpi artiklit “Working with Partners to fight terrorism” NATO Teataja 2003. aasta kevadnumbris).

Uute ohtudega võitlemiseks ja oma ülesannetetäieulatuslikuks täitmiseks seadsid NATO liikmesriikide liidrideesmärgiks parandada alliansi sõjalisi võimeid. Liitlasväed peavadsuutma liikuda kiiresti sinna, kus neid vajatakse, ja viimaoperatsioone läbi pikema aja jooksul ja sõltumata vahemaast ningseda ka olukorras, kus neid võidakse rünnata tuuma-, bioloogilisteja keemiarelvadega.

Partnerlust tuleb vastavalt NATO muutuvateleprioriteetidele pidevalt kohandada.

Kui partnerriigid soovivad osaleda kõigeraskematel NATO juhitavatel missioonidel, siis peavad ka nemadsuutma välja panna nimetatud nõuetele vastavad väed. Planeerimis-ja aruandlusprotsess (Planning and Review Process – PARP)on pikka aega olnud vahendiks, mille abil partnerriikide üksusivalmistatakse ette missioonidel osalemiseks. Selleks arendatakseasjakohaseid võimeid vastavalt NATO standarditele. See protsesssarnaneb üha enam NATO enda kaitseplaneerimisprotsessiga ja niipeab see ka jääma, et tagada partnerriikide võimalikult tõhus panusNATO missioonidesse.

NATO viimaste aastate arengu kõige paremaksnäiteks on ehk alliansi tegevus Afganistanis. Allianss on alates2003. aasta augustist juhtinud rahvusvahelise julgeolekuabimissiooni (International Security Assistance Force -ISAF). Missiooni eesmärk on taastada Afganistanis rahu jastabiilsus ning välistada tulevikus selle riigi kasutamineterroristide redupaigana.

Tegevus Afganistanis, väga kaugel NATOtavapärasest tegevusruumist, näitab selgelt, miks partnerlus onalliansi jaoks nii oluline ja miks allianss peab pöörama suuremattähelepanu Kesk-Aasia partnerriikide vajadustele. Hetkel osalebmissioonil kaheksa partnerriiki, kellest mitmed on andnud NATOkäsutusse eriüksusi, nagu sõjaväepolitsei ja demineerimisrühmad.Nimetatud üksusi on tavaliselt vähem kui vaja, kuid samas on needoluline osa tasakaalustatud väestruktuurist, milles peitub igaoperatsiooni edukuse võti.

Kesk-Aasia partnerriigid on olnud suureksabiks logistilise toetuse tagamisel ISAFi vägedele, sest varustuspeab Afganistani jõudmiseks läbima mitme partnerriigiterritooriumi. Rahupartnerluse raames kujunenud suhete pinnaltsaavad liitlasriigid sõlmida kahepoolsed lepingud materjalide veokohta läbi nende riikide ning vägede ja varustuse paigutamise kohtanende territooriumile.

Afganistani kirju etnilise koosseisu tõttusaavad mitmed Kesk-Aasia partnerriigid mõjutada ka sealseidhuvirühmi, kelle toetust on võimalik kasutada ISAFi eesmärkidesaavutamiseks. Nende erinevate tegurite tulemusel on kunagiEuro-Atlandi ääremaadeks loetud Kesk-Aasia riigid nüüd alliansijaoks oluliseks naaberregiooniks. Nende tähtsuse suurenemine peakskajastuma ka partnerlusprogrammis.

Neljandaks peab partnerlusprogramm jäämaavatuks uutele liikmetele. Nii Bosnia ja Hertsegoviina kui kaSerbia ja Montenegro on väljendanud selget soovi rahupartnerlusegaühineda. NATO on selgitanud, et rahupartnerlusega ühinemisekspeavad nad täitma NATO seatud tingimused, eeskätt tegematingimusteta koostööd Haagis asuva Rahvusvahelise EndiseJugoslaavia Kriminaaltribunaliga.

Viiendaks peab partnerlusprogramm jätkama omaesialgsete ülesannete täitmist ja pakkuma võimalust konsulteeridapartnerriikidega hetkel kõige olulisemates julgeolekualastesküsimustes. Partnerluse puhul kasutatakse tervet hulka mehhanisme,mis võimaldavad korraldada kohtumisi kõigi liitlasriikide japartnerriikide vahel, aga ka väiksemate, kuid kindlalt piiritlematariikiderühmade vahel, sõltuvalt arutlusel olevatest teemadest.Nende mehhanismide huvipakkuvus nii partnerriikide kui kaliitlasriikide jaoks peab säilima.

Sel aastal toimunud EAPC kohtumistelsuursaadikute tasandil käsitleti suurt hulka küsimusi, mis onotsustava tähtsusega nii liitlasriikide kui ka partnerriikidejaoks. Arutati Balkani riikide edasise arengu, massihävitusrelvadeleviku tõkestamise ja terrorismivastase võitlusega seonduvaidprobleeme. EAPC andis äsja nõusoleku panna alus uuele EAPCjulgeolekufoorumile, mille kõrgetasemelised kohtumised hakkavadtoimuma kord aastas, et arutada tähtsaid julgeolekuküsimusi ningseda, kuidas NATO ja partnerriigid saavad neid kõige pareminiüheskoos lahendada.

Alliansi arenev partnerluspoliitika on olnudüliedukas Euro-Atlandi piirkonna strateegilise keskkonna muutmisel.Poliitilise ja sõjalise koostegutsemisvõime edendamisega onpartnerlus aidanud luua tõelise Euro-Atlandi julgeolekukultuuri,mida iseloomustab kindel soov teha koostööd põletavatejulgeolekuprobleemide lahendamisel Euro-Atlandi riikide piires javäljaspool. Kõik 26 liitlasriiki ja 20 partnerriiki arenevadüheskoos ja tänu sellele suureneb ka nende valmisolek vastataühiselt nende ees seisvatele väljakutsetele. Istanbulitippkohtumine kinnitab seda suundumust ja näitab meileteed.

Robert Weaver on NATO poliitika- jajulgeolekuosakonna riikidevaheliste suhete ja poliitilisteküsimuste sektsiooni juhataja.

* Türgi tunnustab Makedoonia Vabariiki selle põhiseadusliku nimega.