Jääda tähtsaks

Navigeerida oli lihtne. Pidin vaid lõunasuunas lennates jälgima, et müür jääks vasakule. Mu reisija oliBriti piirivalvest ja tundis müürist iga tolli. Mu ülesanne olilennata piki meie sektorit, et ta saaks kontrollida, kas teiselpool ei ole märke ebaharilikust tegevusest. Kuid see ei olnudtavaline müür. See oli Saksamaa sisepiir 1983. aasta märtsis ja igaliigutust, mis ma tegin oma Briti armee helikopteris "Gazelle",jälgiti teisel pool piiri tähelepanelikult Nõukogude MI-24s.

Järgmised kuus aastat olin Saksamaa Liitvabariigistankitõrjekopterite piloot. Iga hommik algas ühtmoodi:ilmaprognoos, seejärel Varssavi Pakti Organisatsiooni ja NATOsõjalise varustuse võrdlemine, et me suudaksime neil lahinguväljaltankitõrjerakette lastes vahet teha.

Pärast teenistust Saksamaal ja staabiväljaõpet Ühendkuningriigissaadeti mind 1990. aastal liitlasvägede Euroopa ülemjuhatusepeakorterisse (SHAPE). Kolleegid naljatasid veel enne lahkumist, etmu golfimänguoskused paranevad, sest SHAPE tähendas praktiliselttasuta puhkust. Sellise pildi NATO peakorterist, kus asjad eiliigu, sõjalised valikud on ette ära planeeritud ja kohustustepärast võib muretu olla, olid loonud 40 aastat külma sõda.Põhja-Saksamaa lagendikele paigutatud Nõukogude soomusvägedelöömise plaane oli harva vaja uuendada, nii et isegi kui mueelkäijad just tasuta puhkust ei nautinud, siis omagolfimänguoskusi õnnestus neil kindlasti parandada.

Mina aga saabusin SHAPEi kõigest aasta pärast Nõukogude blokikokkuvarisemist ja veidi pärast Londoni deklaratsiooni muutunudPõhja-Atlandi alliansi kohta. Ja varsti selgus, et NATO ei ole enamsama organisatsioon kui toona, kui ma piiril patrull-lende tegin.NATO ümberkujunemine oli juba alanud.

Kuid mis on muutumine? Muutumine näib eri inimestele tähendavateri asju ja alliansis ühtselt kasutatavat määratlust ma sellelesõnale ei leia. Minu arust seisneb muutumise mõte selles, etsäilitada alliansi tähtsus julgeolekukeskkonnas ning võime täitaedukalt ülesandeid, mida ta täita soovib.

Londoni deklaratsiooniga 1990. aastal algatatud muutused kutsusesile külma sõja lõppemine. Lühidalt öeldes mindi defensiivselt jareaktiivselt julgeolekukäsitluselt üle ennetavale ning julgeolekutja stabiilsust levitavale. Kuigi Washingtoni lepinguga fikseeritudkollektiivse kaitse kohustus jäi ja jääb edaspidigi alliansialustalaks ning Euroopat ja Põhja-Ameerikat siduvaks jõuks, andsidNATO muutumisest 20. sajandi viimasel kümnendil kõige selgemattunnistust partnerlus ja kriiside ohjamine.

Viimasega tegelesin ma 1990. aastatel. Kümnendi alguses, esimeseLahesõja ajal, tegelesin ma SHAPEis NATO esimese operatsiooniorganiseerimisega, millega toetati Türgit. Ma tegelesin ka NATO abikorraldamisega humanitaarabi toimetamisel Moskvasse ja Peterburi.Ja veelgi rohkem oli mul tegemist siis, kui NATO sekkus üha enamBalkanil toimuvasse, toetades alguses raskerelvastuse kontrollimistÜRO poolt, seejärel kontrollides lennukeelutsooni ja hiljemkorraldades ÜRO sanktsioonide toetuseks mereoperatsioone.

Kümnendi lõpus olin ma sõjaväelistel ametikohtadel kodumaal ningjuhtisin kopterirügementi. See tõi kaasa täiendavat tööd, mistulenes NATO ülesannetest kriiside ohjamisel: operatsioonid Bosniasja Hertsegoviinas ning sõjaline sekkumine Kosovos.

Käesoleva kümnendi alguses liitusin ma NATO peakorteri juurestegutseva rahvusvahelise sõjalise staabiga. Seal olin matunnistajaks NATO ümberkujunemise järgmisele etapile, kui alliansstegi 2002. aastal otsuse oma Euro-Atlandi geograafilistestpiiridest välja murda. Kuid mind üllatas, et Praha tippkohtumisesträägiti siis ja räägitakse nüüdki veel kui tippkohtumisest, kusNATO ümberkujunemine alguse sai. Minu jaoks tehti see tee lahtiLondonis, Praha oli kõigest ühe ja sama taime teine võsu.

Terrorismioht ja massihävitusrelvade levik tähendab liitlastejaoks, et alliansi julgeolek sõltub üha enam sündmustest, mistoimuvad kodust kaugel. Prahas seda tunnistatigi ja kohandatiallianssi vastavalt. Kohandamine tähendas ühtlasi arusaamistsellest, et nende uute ohtudega toimetulekuks on vaja tehavõimalikult ulatuslikku koostööd ja mitte ainult riikide, vaid kateiste rahvusvaheliste organisatsioonide ja institutsioonidega –seepärast räägitigi Prahas palju "uutest liikmetest" ja "uutestsuhetest".

Need muutused olid aga ainult jätkuks juba käima lükatudmuutustele: need ei olnud täiesti uued algatused. Londonis said1990. aastal kokku 16 liitlast. Praha ajaks oli NATO liikmete arvkasvanud 19ni. 1990. aastal käivitas NATO ulatusliku partnerlusepoliitika ja ulatas sõbrakäe Idale. 1994. aastal ulatati sõbrakäsiLõunale, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikidele (ja mullu Istanbuliska Pärsia lahe riikidele). Lisaks oli NATO Praha ajaks juba leidnudoma koha rahvusvaheliste organisatsioonide peres, tehes üha rohkemkoostööd Euroopa Liidu, OSCE ja ÜROga.

"Uute võimetega" on lugu sarnane. Prahas tehtud otsus luua NATOreageerimisjõud oli loogiline samm, mis jätkas Londonis esitatudüleskutset luua liikuvad ja mitmekülgsed rahvusvahelised jõud, tänumillele NATO Euroopa ülemjuhatuse (ACE) alluvuses moodustatikiirreageerimiskorpus. Prahas välja kuulutatud NATOjuhtimisstruktuuri muutused lähtusid 1990. aastatel tehtud otsusestvähendada liitlasvägede La Manche'i väina ülemjuhatuselikvideerimisega NATO ülemjuhatuste arvu kolmelt kahele. Prahassõlmitud sõjaliste võimete tõhustamise kokkuleppega võeti suundterrorismivastaseks kaitseks vajalike võimete arendamisele ninghoogustati parema varustuse hankimist, mis oli alguse saanud juba1999. aastal Washingtonis toimunud tippkohtumisel käivitatudkaitsevõime algatusega (kui allianssi võeti vastu kolm uut liigetja kiideti heaks NATO uus strateegiline kontseptsioon).

Tagasi vaadates võib nii Londonis kui ka Prahas tehtut pidadareaktsiooniks NATO ümber toimuvale muutumisele. Londonitippkohtumine oli reaktsioon külma sõja lõpule, Praha aga 11.septembri terrorirünnakule Ameerika Ühendriikide vastu. Nii etmuutumine ei alanud sugugi mitte Praha tippkohtumisel. Prahasjätkati lihtsalt teed, mida oli alustatud Londonis, tagades uuteülesannete võtmise ning nende edukaks täitmiseks vajalike sõjalistevõimete arendamisega NATO tähtsuse püsimise.

Tuleb aga tunnistada, et ka piiramatus koguses kõige moodsamatsõjalist varustust on kasutu, kui liitlased ei suuda omavahel kokkuleppida, millal ja kuidas seda kasutada. Viimase aja sündmusednäitavad, et ka NATOs endas toimuvad muutused, mis nõuavadasjakohast tähelepanu. Kui varasemad ohud ühendasid liitlasi, siispraegused ohud kipuvad neid lõhestama, nagu näitas 2003. aastaIraagi kriis. Seepärast on oluline, et NATO ülesanded ja sõjalisedvõimed tugineksid ühisele nägemusele, ühistele arusaamadele ningühisele eesmärgitunnetusele. Sellepärast ongi peasekretär viimaselajal propageerinud poliitilist dialoogi NATOs ja tõepoolest,liitlased väljendasid oma valmisolekut tugevdada alliansipoliitilist komponenti juba 1990. aastal Londonideklaratsiooniga.

Kokkuvõtteks pean tunnistama, et minu arvates sai NATO praegunemuutumine alguse Londoni deklaratsioonist ja Praha tippkohtumiseljätkati liikumist õiges suunas. Olen oma töö käigus aastate jooksulkokku puutunud paljude nendel tippkohtumistel alguse saanudmuutuste tagajärgedega. Ma leian aga, et kõik need algatusedmuutuvad mõttetuks, kui NATO ise ennast kiiremas korras ei muuda japoliitilist dialoogi ei edenda. Liitlased ei saavuta kunagiüksmeelt, kui nad pelgavad arutada erimeelsusi tekitavaidpoliitilisi ja julgeolekuküsimusi. Tänapäeva julgeolekukeskkonnastuleb neid küsimusi arutada; neid tuleb arutama hakata varakult janeid tuleb arutada palju. Kui liitlased ei ole valmis neid omavahelselgeks rääkima, kaotab allianss oma tähtsuse ja tema asemeleleitakse teine foorum. Ma olen veendunud, et NATO on nendeksaruteludeks ideaalne paik, kuid samas kardan ma, et kui me seda eikasuta, siis jääme sellest ilma.

Muide, ma olen ka ise muutunud. Mullu vahetasin ma oma rohelisesõjaväevormi halli tsiviilülikonna vastu ja kõige ohtlikum relv,mida mul on nüüd lubatud kanda, on mu terav pliiats. Ja otsustaguteised, kas mul on õnnestunud säilitada oma tähtsus javõimekus.

Jonathan Parish on NATO poliitika- jajulgeolekupoliitikaosakonna poliitika planeerimise ja avalikekõnede üksuse kõrgem planeerimisametnik.