Debatt

Will Marshall on Washington DC-s asuva Progressiivse PoliitikaInstituudi (Progressive Policy Institute) direktor.

Peter Rudolf on Berliinis asuva Teaduse ja Poliitika Fondi(Stiftung Wissenschaft und Politik) analüütik, kelle erialaks ontransatlantilised suhted.

Kallis Peter,

alates 11. septembri terrorirünnakuteston Ameerika Ühendriikide üldsus seisukohal, et Lähis-Ida on 21.sajandi jaoks sama, mis Euroopa oli 20. sajandi jaoks – maailmapeamine konfliktikolle.

Loomulikult on ka teisi tulipunkte, millesteriti murelikuks teeb Põhja-Koreas toimuv. Kuid ohud, mille ees metänapäeval enim hirmu tunneme – nihilistlik terrorism,massihävitusrelvad, paariariikide diktaatorid ja mittetoimivadriigid –, on suure tõenäosusega seotud laiema Lähis-Idaga, misulatub Marokost Pakistanini.

Näib, et see seisukoht on hakanud levimaka Euroopas. Näiteks kirjeldas Joschka Fischer veebruaris Münchenistoimunud julgeolekupoliitika konverentsil Lähis-Ida kui “käesolevasajandi alguses meie regionaalset ja ülemaailmset julgeolekutähvardava suurima ohu – totalitaarse ideoloogiaga destruktiivsedžihaaditerrorismi – epitsentrit.”

NATO peaks uuesti orienteeruma meie ühistejulgeolekuhuvide kaitsele Lähis-Idas kohuva uue totalitarismivastu.

Kui ameeriklased ja eurooplased ontõepoolest jõudmas meid ähvardavate uute ohtude ühise määratluseni,peaks NATO kui transatlantilise alliansi institutsionaalnenurgakivi ümber orienteeruma nende ohtude vastuvõitlemisele.

Milline oleks alternatiiv? Allianss onalates Nõukogude Liidu lagunemisest toiminud inertsist. NATOlaienemine on jätnud mulje eesmärgipärasest tegevusest, kuidtegelikkuses on alliansi uue missiooni määratlemise asemel tegeldudpigem külma sõja tulemuste kindlustamisega Lääne jaoks. Aga mis onikkagi NATO eesmärk? Võttes arvesse Iraagiga seotud lahkarvamusi,peaksid transatlantilised partnerid sellele küsimusele võimalikultkiiresti ühise vastuse leidma, vastasel juhul lähevad nende teedvältimatult lahku.

Minu arvates on vastus üsna ühene: NATOpeaks uuesti orienteeruma meie ühiste julgeolekuhuvide jaliberaalsete väärtuste kaitsele Lähis-Idas kohuva uue totalitarismivastu. See ei ole ainuüksi sõjaline väljakutse. Pikemasperspektiivis eeldab edu saavutamine seda, et tuleb muutapiirkonnas fanatismi ja vägivalda põhjustavat olukorda – ma peansilmas karme poliitilisi repressioone, majanduslikku stagnatsioonija üldist hirmu oma kultuuri hävingu ees. Ameerika Ühendriikides onnii president George W. Bush kui ka demokraatidepresidendikandidaat, senaator John Kerry kutsunud üles väljatöötama piirkonna moderniseerimise üldstrateegiat, mis hõlmakskaubavahetuse laiendamist, valitsusreformidele antava abisuurendamist ning aktiivset toetust inimõigustele, õigusriigile jasõltumatutele kodanikealgatustele. Fischer nimetab seda strateegiat“positiivseks üleilmastumiseks”, kuid mõte jääbsamaks.

Ainuüksi sõjalisel teel ei saa uuetotalitarismi ohtu tõrjuda, kuid ilma tõsiseltvõetavajõuähvarduseta ei ole võitu siiski võimalik saavutada.Al-Qaida on ju juba rünnanud kolme NATO liitlast: AmeerikaÜhendriike, Türgit ja Hispaaniat. Et kaitsta alliansi riikeedasiste terrorirünnakute eest, peab NATO arendama välja võimed javahendid terroriüksuste tabamiseks ja likvideerimiseks ning jätmaterroristid ilma nende redupaikadest. Seesama nimelt ongi õigustusNATO pretsedente purustavale sekkumisele kaugesAfganistanis.

6500-liikmelise rahvusvahelisejulgeolekuabi missiooni (ISAF) organiseerimisega Kabulis on NATOjuba tegelikult Rubico ületanud ja alustanud strateegilistümberorienteerumist Lähis-Idale. NATOst peab saama agressiivsem jatõhusam rahusobitaja. See tähendab pealinnast väljumist,sõjapealike ja nende väesalkade desarmeerimist ja keskvalitsusealluvusse viimist ning tihedamat koostööd nende 10 000ameeriklasega, kes võitlevad Talibanile ja al-Qaida’leustavate vägede vastu Pakistani piiri ääres.

Nii nagu Ameerika Ühendriigid ei saa endalelubada ebaõnnestumist Iraagis, ei saa NATO endale lubadaebaõnnestumist Afganistanis. On äärmiselt oluline, et meie Euroopapartnerid tugevdaksid ISAFi sõjaväelaste ja varustusega ningalustaksid julgeoleku ja stabiilsuse kindlustamist riigi teistesosades, eelkõige mässulises Pathani piirkonnas lõunas. JustAfganistanist võib saada katalüsaator, mida Euroopa vajab selleks,et kiirendada oma uute kiirreageerimisjõudude ja strateegilisetranspordi ning logistiliste võimete ja vahendite arendamist, midaon vaja jõu rakendamiseks kauge maa tagant.

Konkreetsemate eesmärkidega ja pareminivarustatud NATO saaks ka rahvusvahelist diplomaatiat õhutadaaktiivsemalt tegutsema, et peatada massihävitusrelvade levikutregioonis. Kas Euroopal oleks õnnestunud sundida Iraani avama omatuumaprogramme rahvusvahelisele kontrollile, kui AmeerikaÜhendriigid ei oleks naabruses kujukalt demonstreerinud omasõjalist jõudu? Tundub üsna ebatõenäoline. Sama kehtib ka Liibüaotsuse kohta loobuda massihävitusrelvadest ja Pakistani hilinenudmeetmete kohta A.Q. Khani tuumarelvakaubanduse vastu. Kuid lisaksoma jõu kasutamise võimaluste parandamisele regioonis peaks NATOendiste Nõukogude Liidu riikidega käivitatudrahupartnerlusprogrammi eeskujul sõlmima regiooni kuuluvateriikidega kokkulepped, et tugevdada julgeolekualast koostööd,läbipaistvust ja usaldust suurendavaid meetmeid kogu piirkonnas.Leian et NATO peaks tõepoolest arendama välja võimed ja vahendid,mis lubaksid tal ennetavalt rünnata tuumarajatisi riikides, kuseiratakse tuumarelva leviku tõkestamise rahvusvahelisinorme.

Lisaks sellele ei ole sugugi mõeldamatuNATO aktiivsem osalemine kõnealuse piirkonna konfliktidelahendamises ja poliitiliste kokkulepete kindlustamises. Näiteksvõiks NATO tugevdada jõupingutusi Sudaani kodusõja lõpetamiseks,paigutades sinna relvajõud, kes kaitseksid lõunas elavaidmitte-araablasi tapatalgute eest. Samuti võiks NATO andajulgeolekutagatised, et hõlbustada läbirääkimisiIisraeli-Palestiina konfliktile lahenduse leidmiseks kahe eraldiriigi loomisega. Uuel Palestiina riigil oleks vaja abi Hamasi jamuude terrorirühmituste desarmeerimisel, samal ajal kui Iisraelvajaks kinnitust, et teda ei jäeta oma kodanike kaitsmisel üksi. JaNATO peasekretäri Jaap de Hoop Schefferi positiivne suhtumine NATOmissiooni Iraagis annab lootust nii Iraagi uue valitsuse eduks kuika alliansi ühtsuse taastamiseks.

Ilmselgelt nõuaks kõik eelöeldu radikaalseidmuudatusi Euroopa riikide sõjalistes eelarvetes, laienenud NATOotsustamismehhanismides ja eelkõige eurooplaste endi suhtumises.Kui külma sõja ajal tähendas julgeolek, et Nõukogude Liitu tulitakistada Lääne-Euroopat ründamast, siis praegusel terrori- jadžihaadiajastul nõuab julgeolek märksa aktiivsemat ja ennetavamatlähenemisviisi. Kas eurooplased on valmis võtma riske ohututuleviku nimel? Ma ei tea, kuid loodan, et nad mõistavad seda, midaameeriklased 11. septembri katastroofist õppisid: ähvardava ohueiramine ei muuda elu turvalisemaks.

Sinu

Will

Kallis Will,

ma võin näida vanamoodsa “realistina”, kuidusun, et peamiseks rahvusvaheliseks väljakutseks jääb siiskisuurriikidevaheliste suhete korraldamine. Ja piirkond, kusvõimukonflikt võib kõige suurema tõenäosusega (tuuma)sõjakspaisuda, on hoopis Ida-Aasia. Hiina esiletõus tekitab kindlastikeerulisi küsimusi nii Ameerika kui ka Euroopa poliitikakujundajatejaoks. Ma ei taha sugugi pisendada fakti, et islami terrorism onpraegu suurimaks ülemaailmseks ohuks, soovin ainult kahelda väites,et Lähis-Ida võib 21. sajandi jaoks olla sama, mis Euroopa ja Aasiaolid 20. sajandi jaoks.

Teisest küljest mõjutab mind liialtrahvusvaheliste suhete liberaalne käsitlus, mistõttu ei suuda mauskuda, et kui NATO-l puudub ühiste ohtude vastu võitlemisekskõikehõlmav missioon, peab ta julgeolekuinstitutsioonina tingimatalagunema. Selle arenguga, mida Sina näid eeldavat, kaasnekspõhjalik muudatus NATO tuumikliikmete strateegilistes eelistustes.Niivõrd radikaalne muutus alliansisisestes koalitsioonides jaarusaamades, mille kohaselt NATO peaks jääma mitmetahuliseksjulgeolekuinstitutsiooniks, oleksid tõenäoliselt võimalikud üksnesnii, et NATO liikmesuse hind muutuks vastuvõetamatult kõrgeks.Võib-olla peaksime rohkem muret tundma hoopis alliansiülekoormamise, mitte ühendava missiooni puudumise ja uue keskselahinguvälja pärast.

Jah, ühine oht on olemas. Kuid jätteskõrvale poliitilise retoorika, ähvardab see oht Euroopast märksarohkem Ameerika Ühendriike, kes on Lähis-Ida poliitika mõjuriigiks.Kuid nagu Sa ütlesid, ei ole islami terrorismi vastu võitlemineüksnes sõjaline väljakutse. Ma julgeksin väita, et tegemist ei oleüldse esmajoones sõjalise väljakutsega. Tegelikult on küsimus minuarvates hoopis selles, missugune võiks olla NATO panus üldisemassestrateegiasse võitluseks ülemaailmse islami terrorismiohuga ningtuumarelvade levikust tingitud julgeolekuriskidega? Niilaiaulatusliku strateegia puhul tuleks vältida erinevateväljakutsete ja riskide liitmist üheks monoliitseks ohuks, nagu onpraegu tavaks Ameerika Ühendriikide välispoliitilisesarutelus.

Keskendumist Lähis-Idale ei tohiks vaadeldakui alliansi turgutamist. Kuna Lähis-Ida konflikti sekkumise kohtapuudub tasakaalustatud analüüs, mis põhineks strateegilistelprioriteetidel ja võtaks arvesse piiratud ressursse ja võimalusi,võib Sinu esitatud loetelu küsimustest, millega allianss võikstegelda, kergesti viia ülepingutamiseni. NATO on siiski liigatähtis institutsioon, et seada tema olemasolu ohtu ülemääraambitsioonika ja kuluka sekkumisega Lähis-Ida konflikti.

Võib-olla peaksime rohkem muret tundmahoopis alliansi ülekoormamise, mitte ühendava missiooni puudumiseja uue keskse lahinguvälja pärast.

Väide, et Lääs ei saa endale lubadaebaõnnestumisi Iraagis ja Afganistanis, on saamas klišeeks. KuidNATO prestiiži ja usaldusväärsusega riskimisel tuleks siiski ollaettevaatlik. Mida ebaõnnestumise all õieti mõeldakse? Loomulikultoleks soovitav, et mõlemad riigid saavutaksid stabiilsedemokraatia. Kuid see ei saa olla missiooni õnnestumise jaebaõnnestumise mõõdupuuks operatsiooni lõpetamisel ja piirkonnastlahkumisel. Realistlikum ja piiritletum eesmärk oleks takistadaAfganistani muutumast taas ülemaailmse terrorismi pesaks. Ressursidja valmisolek kanda kulusid on piiratud isegi AmeerikaÜhendriikides. Ametlik retoorika ja tegelik poliitika lähevadlahku. Kui kõne all on olulised huvid, räägivad teod valjemini kuisõnad. Vähestele NATO liikmesriikidele meeldib mõte sõjapealikelekogu riigi ulatuses vastu astumisest, kuid just seda Saoletatavasti Euroopa liitlastelt ootad.

Sul on õigus, kui väidad, et Sinu visiooneeldab Euroopa poolelt “radikaalseid muudatusi”, sealhulgassõjaliste eelarvete suurendamist ja teistsugust strateegilistlähenemisviisi. Samas ei ole selliste muudatuste tegemine sugugitõenäolisem kui muutus, mis peaks toimuma Ühendriikidega, kuid midaSa ei maininud: valmidus kohelda Euroopa riike mõnevõrra pareminikui „nooremate” partneritena, kelle ainus võimalus onÜhendriikidele takka kiita, sest vastasel juhul satuvad nadülekaalus oleva partneriga vaenujalale. Põhjused, miks AmeerikaÜhendriigid soovivad jagada Lähis-Ida mõjuriigi koormat, on juselged. Kuid koorma jagamine liitlaste vahel tähendab ka jagatudotsustamist. Ning kuigi Ühendriikide välispoliitika võib mõne teisepresidendi juhtimisel muutuda pisut järeleandlikumaks, ei oleWashingtonil sõltumata sellest, kes elab Valges Majas, kergeaktsepteerida Euroopa mõjuvõimu kasvamist Lähis-Idas.

Ennetavad rünnakud “tuumarajatisteleriikides, kus eiratakse tuumarelva leviku tõkestamiserahvusvahelisi norme”, võivad mingil hetkel osutuda vajalikuks.Kuid kas mõni Ühendriikide president oleks valmis püüdma sellesküsimuses NATO raames üksmeelt saavutada? Kõnealuse poliitikaheakskiitmine NATO poolt oleks kahtlemata nii rasketeläbirääkimiste alustamise peamine poliitiline ajend, kuid hind,mida näiteks Iraani vastastes meetmetes kokkuleppele jõudmiseksmaksta tuleks, võib osutuda ületamatult kõrgeks.

Kui Ameerika Ühendriigid on Iraagismässajate vastu võitlemisel edukad ning sealne poliitiline olukordhakkab paranema ja positiivses suunas arenema, oleks NATO kaasaminepoliitiliselt ahvatlev, kuid sõjalisest seisukohast võrdlemisitagasihoidliku mõjuga. Kui aga olukord ei parane, partisanivõitlusägeneb ja Iraagis puhkeb kodusõda, peavad kõik kõnealusespiirkonnas paiknevad NATO relvajõud arvestama, et neil tuleblahingusse astuda. Selline stsenaarium ei ole enamikuliikmesriikide avalikku arvamust arvesse võttes sugugi meeldiv jaoleks kindel retsept ookeanitaguste liitlastetülliminekuks.

Lähis-Idast on saamas Euroopa ja AmeerikaÜhendriikide poliitika koordineerimisel keskne küsimus. KuidLähis-Ida algatused ei vii kuhugi, kui Ühendriikide valitsus eihakka uuesti pöörama vajalikku tähelepanu Iisraeli-Palestiinakonfliktile.

Püüdlemine majanduse moderniseerimise japoliitika liberaliseerimise poole võib väga pikas perspektiivisaidata kaasa uute terroristide taimelava kärbumisele. Kuid selleprotsessi käigus tuleb meil arvestada tohutu ebastabiilsusega jasellest tulenevalt võib Lääs seista silmitsi veelgi suuremateväljakutsete ja dilemmadega. Kui NATO saab kaasa aidata nendeküsimuste lahendamisele, tuleks teda selleks kasutada. Kui näiteksrahupartnerlusprogrammi eeskuju järgiva sõjalise partnerluse abiloleks võimalik mõjutada Lähis-Ida kõrgemaid sõjaväelasidemokraatlike normide omaksvõtmisel, toetaks see kahtlemata üldiststrateegiat.

Kuid ei saa eeldada, et NATOst kui kasvavaliikmeskonnaga julgeolekuinstitutsioonist peaks saama Lähis-Idakäsitleva transatlantilise poliitika koordineerimise foorum.Kindlasti oleks lihtsam, kui selline koordineerimine toimuksfunktsionaalsetes ja väiksemates rühmitustes, millesse oleksolulise osapoolena kaasatud ka Euroopa Liit.

Sinu

Peter

Kallis Peter,

Madridi hirmsad tapatalgud värskelt silmeees, on mul raske võtta tõsiselt ideed, et "suurriikidevahelistesuhete korraldamine" on olulisem, kui vastuseis uuelemassimõrvarlikule terrorismile või hirmutavale väljavaatele, etterroristid võivad enda kätte saada massihävitusrelvad. Üks ideetundub abstraktne ja akadeemiline, teine aga kargab meile otsenäkku.

Igal juhul on Ühendriigid oma suurriiklikkesuhteid Hiinaga klaarinud alates Korea sõjast ning jätkab sedavaatamata sellele, et peame vastu seisma terrorismile jadžihaadifanatismile. Ma ei usu, et Hiina üha suurenevgeopoliitiline tähtsus Ameerikat või Euroopat ohustaks. Võimalikoht tuleneb Hiina liidrite ideoloogiast või ambitsioonidest ningdespootlikele režiimidele omasest tavast esile manada"välisvaenlasi", et õigustada oma repressiivset valitsemisviisi.Kui praegu Hiinat kujundavaid liberaalseid jõude maha ei surutaning jätkub nende mõju kandumine majanduse valdkonnastpoliitikasse, lähevad Hiina-Ameerika suhted tõenäoliselt paremaks,mitte halvemaks. Seetõttu olen ma praegu rohkem mures, et Venemaapöördub taas autoritarismi suunas, kui et võiks tulla sõdaHiinaga.

Kuid tulgem tagasi meie vaidluse tuumajuurde. Sa ütled, et NATO on liiga tähtis, et „seada tema olemasoluohtu ülemäära ambitsioonika ja kuluka sekkumisega Lähis-Idakonflikti”. Kuid mille jaoks tähtis? Kas NATO eksisteerib praeguüksnes eksisteerimise pärast või on tal mingi strateegilineeesmärk? Kui alliansi ees on selliseid ülitähtsaid eesmärke, mis eilase tal panustada rohkem ressursse Afganistani stabiliseerimisse,tahaksin ma teada, mis need on. Ilma reaalse missioonitareaalsetele ohtudele vastu astumiseks, riskib NATO muutudakaisuloomalaadseks institutsiooniks – millekski, mis küll tekitabmugava turvatunde, kuid tegelikke ohte ei tõrju.

NATO võiks anda julgeolekutagatised, ethõlbustada läbirääkimisi Iisraeli-Palestiina konfliktile lahenduseleidmiseks kahe eraldi riigi loomisega.

Muuseas, vastupidiselt Sinu arvamusele eiütle ma, et NATO missioon Afganistanis peaks olema demokraatlikuvalitsuse moodustamine. Pigem peaks see olema keskvalitsuseaitamine riigis rahu saavutamisel, et see ei upuks kaosesse egamuutuks jälle terroristide redupaigaks. Selleks on arvatavastitõesti vaja mõnele sõjapealikule vastu astuda – asi, mis Sinusõnutsi oleks meeltmööda vähestele Euroopa riikidele. Ometi on sedavaja teha, kui tahetakse, et missioon õnnestuks. Ülepingutamiseohtu siin pole: jõukal Euroopal on ilmselt hulgaliselt inim- jamateriaalset ressurssi, et aidata kurnatud ja mahajäänud riigivalitsusel oma mõjuulatust Kabulist väljapoole laiendada ning, kuisee juba jutuks tuli, ühtlasi aidata Ühendriikide vägedel hävitadaTalibanile ja al-Qaidale ustavad relvajõud Pakistani piiri ääres.Asi seisab tahte, mitte ressursside taga.

Sul on õigus, et uus transatlantilineprojekt Lähis-Ida nüüdisajastamiseks nõuab nii Ühendriikidelt kuika Euroopalt uut suhtumist. Eurooplased ei saa kahte asja korraga:kui nad ei taha, et Ühendriigid käsitleksid neid “noorema”partnerina, peavad nad kandma võrdset koormat. See tähendabsuuremaid kulutusi kaitsele ja uute võimsuste arendamiselekõrgtehnoloogiliseks sõjapidamiseks ning mis kõige raskem:valmisolekut jõu kasutamiseks, kui ühised julgeolekuhuvid sedanõuavad. Ma saan aru, et need on suured ja poliitiliselt raskedotsused. Paljud Euroopa liidrid ei näi uskuvat, et Lähis-Idasttulenev oht õigustab selliseid samme. Neil võib olla õigus, kuidMadridis juhtunu räägib häälekalt sellise enesekindlusevastu.

Sinu

Will

Kallis Will,

jätkem praegu kõrvale teema, kassuurriikidevaheliste suhete rahumeelne korraldamine ja suurriikidekatastroofilise konflikti ärahoidmine on alanud aastasajal samaoluline küsimus, nagu see oli eelmisel sajandil. Ma sooviksin vägajagada Sinu liberaalset optimismi ses suhtes, et suurriikiderivaalitsemine on lõppenud. Ma sean küsimuse alla hoopisÜhendriikide välispoliitilises debatis esilekerkinud eelduse, etLähis-Idast saab käesoleva sajandi olulisim konfliktipiirkond,mitte fakti, et me seisame silmitsi koletu ülemaailmseterrorismiga, millel on ajaloos pretsedenditu ulatus.

See ülemaailmne oht on tõepoolest päritLähis-Idast, kuid see on Euroopas olemas olnud juba mõnda aega jasellega ei saa võidelda esmajoones sõjaliste vahenditega. NATO-l onseetõttu selles võitluses piiratud väärtus. Kuid enamikueurooplaste meelest ei muutu allianss ilma Lähis-Idata sugugitähtsusetuks. Sa paistad pidavat enesestmõistetavaks, et Euroopatraditsioonilised julgeolekudilemmad ja -probleemid on alatisekskadunud, ehkki väljendad küll teatavat muret arengute pärastVenemaal. Võib-olla need ongi alatiseks kadunud, kuid me ei saaselles kindlad olla. NATO ei ole “kaisuloom”, vaid ettenägelikkindlustuspoliis. Teatavad riskid ei pruugi olla kuigi tõenäolisedja näivad seetõttu Sinu sõnutsi “akadeemilistena”. Kuid kindlapeale on ettenägelik ja mõistlik end nende vastu kindlustada seni,kuni kindlustuspreemiad ei ole liiga kõrged.

Kuid Lähis-Ida algatused ei vii kuhugi, kuiÜhendriikide valitsus ei hakka uuesti pöörama vajalikku tähelepanuIisraeli-Palestiina konfliktile.

Lisaks sellele struktuurilisele rollile,mis alliansil on Euroopa julgeoleku tagamisel välja kujunenudaastatepikkuse sõjalise koostöö tulemusel, on “uus” NATO paljuskijulgeolekuteenuse osutaja. Sellisena on ta ka võimeline väljapanema soovijate koalitsioonide ühisjõude. Kui NATO saab seetõttuanda oma vajaliku panuse Lähis-Ida probleemide lahendamisse, tulebteda arusaadavalt kasutada. Üks asi on situatsiooniplaneeriminepoliitiliselt delikaatsete sõjaliste missioonide jaoks kõnealusesregioonis – lihtne on ette kujutada kriisistsenaariume, mishõlmavad “sõbralikke” riike nagu Saudi Araabia ja/või Pakistan.Hoopis teine asi on aga rõhutada Lähis-Ida tähtsust alliansi jaoksnii, et sellest saab NATO keskne lahinguväli ja raisond’être.

Afganistani puhul ei saa kuidagi eitadatõsiasja, et ükski NATO liige, isegi mitte Ühendriigid, ei olevalmis pühendama missiooni lõpuleviimiseks vajalikul määral inimesija ressursse. Heade kavatsustega tehtud üleskutsedambitsioonikateks ettevõtmisteks, mis aga ignoreerivad poliitilisipiiranguid ja erinevaid strateegilisi vaatenurki, lõppevadparatamatult nurjumise ja pahameelega.

Sellele vaatamata arvan, et olemeüksmeelel, et NATO raames ja veelgi tõenäolisemalt muudeskontekstides on kiiremas korras hädasti vaja pidevattransatlantilist dialoogi strateegiliste prioriteetide ja ühisepoliitika võimaluste üle Lähis-Idas.

Sinu

Peter

Kallis Peter,

ma ei arva, et suurriikide rivaliteet olekslõppenud. Ei ole kujuteldamatu, et Venemaad haarab panslaavinatsionalismi uus laine, mis õhutab võib-olla Moskvas agressiivseidpüüdeid haarata endale mõned osad vanast Nõukogude impeeriumist.See on kõige mustem stsenaarium, mida aga ei saa lõplikultvälistada, kuna liberalism näib praegu Venemaal taanduvat. Nii ethoidkem NATOt kindlustuspoliisina.

Arusaamatust tekitab siiski väide, etsellised puhtoletuslikud ohud peaksid olema tähtsamad kui need,millega me siin ja praegu silmitsi seisame. NATO on sõjaline liit,mis on moodustatud selleks, et kaitsta oma liikmeid relvastatudrünnakute ja ähvarduste eest. Kolm NATO liiget on juba sattunudLähis-Ida ja islami ekstremismi päritoluga globaalseterrorivõrgustiku rünnakute objektiks. NATO kas töötab väljaplaanid ning leiab võimalused ja tahte selle ohuga tõhusaltvõidelda või ei püüagi enam teha nägu, et tõelise vastastikusekaitse pakt veel toimib.

Mõte sellest, et NATOst võiks saada ühendus,kust tema liikmed ammutavad sõjalisi vahendeid ja mille baasil nadmoodustavad “soovijate koalitsioone”, kõlab kummaliselt, sestpuudub poliitiline konsensus nende vahendite kasutamise eesmärkideosas. Tõenäolisemalt kujuneb NATOst transatlantilinejulgeolekufoorum või ka peamiselt Euroopa julgeolekualaseintegratsiooni raamistik. Mõlemal juhul tähendab see lõppu NATO-lesellisel kujul, nagu meie seda tundsime – võimsa Ameerika-Euroopapartnerlusena, mis rajaneb selgel ja ühemõttelisel missioonil, misoli aluseks Lääne edukale külma sõja strateegiale ning liberaalsedemokraatia otsustavale laienemisele.

Oleme ühel meelel selles osas, etterrorismi ei saa lüüa üksnes sõjaliste vahenditega. Kuid mõnedülesanded – takistada terroristide redutamist mittetoimivatesriikides ja paariariikides, saada jälile meile halba plaanivateleterrorirühmitustele ja teha need kahjutuks, valvata rahu ja ehitadaüles riigid Kosovos, Afganistanis ja Iraagis, keelustada tuuma- jamuude ohtlike materjalide vedu – vajavad vältimatult sõjalistjõudu. Afganistan on proovikivi. Sa väidad, et ei Ühendriigid egaka Euroopa liitlased soovi anda ressursse missioonilõpuleviimiseks. Kas me peaksime tagasi tõmbuma ja lootma, et kõikläheb hästi? Kas Osama bin Ladenil on õigus, et demokraatlik Lääson otsustusvõimetu?

Ilma reaalse missioonita seista vastureaalsetele ohtudele, riskib NATO muutuda kaisuloomalaadseksinstitutsiooniks ─ millekski, mis küll tekitab mugava turvatunde,kuid tegelikke ohte ei tõrju.

Tänaste terrorismi-, Iraagi- ja Lähis-Idaümberkujundamise teemaliste transatlantiliste debattide pinna allon peidus lahtiseletamata hirmud üksteise suhtes. Eurooplasedkardavad, et Ameerika veab neid tarbetutesse võitlustesse;ameeriklased kardavad, et eurooplastel ei jätku kindlameelustvajalikeks võitlusteks. Olen Sinuga nõus, et kiiremas korras onvaja alustada avameelset transatlantilist dialoogi, et hajutadamõlema poole hirme ning pürgida tõhusamale ühiskaitsele uute ohtudeeest, millega me kokku puutume.

Sinu

Will

Kallis Will,

nimetasid õigesti neid hirme, mis peituvadtransatlantilise debati pinna all. Nende näol annab endast märku“alliansi julgeolekudilemma”, nagu teoreetikud on seda nimetanud.Ühtpidi tunnevad allianssi kuuluvad riigid hirmu, et liitlasedhülgavad nad, kui neil on häda käes. Teistpidi kardavad nad, et nadtõmmatakse kaasa konfliktidesse, mida nad ei pea oma elulisekshuviks. Iraagi sõda õhutas sellist lõksu püüdmise hirmu Euroopasning külvas tõsiseid kahtlusi Ühendriikide praeguse valitsusestrateegilise arukuse ja prioriteetide suhtes ajal, mil globaalneislami terrorism on vaieldamatult selge ja otsene oht.

Ma ei usu, et “vana” NATOt, mis rajanes üheldomineerival geograafiliselt määratletud missioonil, oleks võimaliktaaselustada. Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuidrakendas NATO Põhja-Atlandi lepingu 5. artiklit, kuid ükskiliikmesriik ei tõlgendanud seda sammu kohustusena anda tingimustetasõjalist abi. Nagu mäletad, eelistas Washington selgelt luuakoalitsiooni neist, kes on koos temaga valmis terrorismivastasekssõjaks, selle asemel, et riskida takerdumisega NATOotsustusmehhanismidesse.

NATO ei ole “kaisuloom”, vaid ettenägelikkindlustuspoliis.

Ma ei ole pooldanud ega poolda NATOtaandumist Afganistanist. Kuid ma ei tea, kuidas ületada vastuolukõrgelennulise retoorika ja tegeliku poliitika vahel. Ma ei olenäinud ühtki tõendit selle kohta, et Afganistani stabiliseerimineoleks Washingtoni jaoks prioriteet. Seetõttu suhtuksin maettevaatlikult NATO usaldusväärsuse ja prestiiži kaalule panemissenimetatud operatsioonis. Rohkem kui kümme aastat tagasikritiseerisid Ameerika Ühendriigid tugevalt (ja ekslikult) ÜROdrahvusvahelise missiooni läbikukkumise eest Somaalias ning pidasidteda selle eest vastutavaks. Seetõttu vähenes toetus ÜRO-leÜhendriikides veelgi. NATO ja transatlantiliste suhete nimel loodanma, et allianss suudab vältida sama saatust Afganistanis.

Sinu

Peter