Kas NATO roll peaks olema poliitilisem?

Espen Barth Eide on Oslos asuva Norra Rahvusvaheliste Suhete Instituudi rahvusvahelise poliitika osakonna direktor.

-

Frédéric Bozo on Nantes’i ülikooli professor ning Pariisis asuva Prantsuse Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ( L’Institut français des relations internationales ) vanemteadur üleatlandiliste suhete alal.

Kallis Frédéric,

-

nüüd, kus üleatlandiline draama Iraagi küsimuses on näiliselt möödas, on aeg rahulikult arutada Euroopa ja Põhja-Ameerika tulevasi suhteid ning NATO rolli nendes suhetes. Saksamaa kantsleri Gerhard Schröderi märkused veebruaris Münchenis toimunud Wehrkunde konverentsil ning sellele järgnenud kommentaarid mõlemalt poolt Atlandi ookeani tõid avalikkuse ette küsimuse üleatlandilise alliansi mõttest tänapäeval. See on ainult hea, sest kõigi huvides on selle probleemi läbipaistev, ulatuslik ja konstruktiivne arutamine. Üleatlandilised suhted 21. sajandil on kindlasti teistsugused kui suhted 20. sajandi teisel poolel. Kuid „teistsugused” ei tähenda tingimata „halvemad”.

NATO on üliedukas liit, mida on tabanud identiteedikriis, millest ta arvatavasti niipea ei toibu. Loomulikult ei ole see alliansil esimene kord oma olemasolu mõttes kahelda. Samasugune pöördeline moment oli Prantsusmaa lahkumine NATO integreeritud sõjalisest struktuurist 1966. aastal, mille tulemusel aasta hiljem sündis Harmeli raport alliansi tulevastest ülesannetest. Viisteist aastat tagasi vallandas nii Varssavi pakti kui ka Nõukogude Liidu lagunemine arutelu Euroopat ja Põhja-Ameerikat ühendava sõjalis-poliitilise liidu vajalikkuse üle. Arutelu viis otsuseni viia oma tegevus „väljapoole oma territooriumi” (et mitte minna pankrotti), mille tulemusel allianss oli suurema osa 1990. aastatest hõivatud kolme mahuka projektiga poliitika- ja sõjalise valdkonna ristumiskohas. Jutt on rahuvalve- ja rahujõustamisoperatsioonidest Balkanil, mille käigus mitu Kesk- ja Ida-Euroopa riiki said ettevalmistuse, et alliansiga ja laiemas mõttes ka üleatlandilise kogukonnaga. Ühtlasi avanes võimalus arutada kooskõlastatud reageerimist Venemaa sündmustele. Koos julgeolekugarantiidega piisas sellest rohkem kui kümnendiks, et vastata küsimisele „miks just NATO”. Siinkohal tuleb aga märkida, et ajal, mil USA tähelepanu keskmes oli endiselt Euroopa julgeolek, puudutasid kõik kolm projekti otseselt Euroopa mandrit.

-

Seetõttu võib öelda, et küsimus NATO eesmärgist ei ole kerkinud mitte niivõrd seoses külma sõja lõppemisega kui just seoses maailma muutumisega pärast 11. septembri sündmusi. Kõik sai alguse Afganistani operatsioonist, kuigi põhjuseks ei olnud NATO-sisesed lahkhelid. Hoopis vastupidi, nagu kirjutas prantsuse päevaleht Le Monde , olime me tookord „kõik ameeriklased”. Probleem oli pigem iseenda mittevajalikuks pidamine. Arvestades, et NATO rakendas artiklit 5 esmakordselt pärast 11. septembri terrorirünnakuid, oli USA jutt sellest, et „koalitsioon moodustub sõltuvalt missioonist” risti vastupidine sellele, mida Euroopa atlandimeelsed kuulda tahtsid. NATO-l kulus peaaegu kaks aastat, et Afganistanis arvestataval määral sekkuda. Sellele eelnes Iraagi kriis ja sügavad lahkhelid nii NATO rolli üle Türgi kaitsmisel kui ka sõja enda legitiimsuse üle.

Allianss peab jälle muutuma foorumiks, kus peetakse avatud dialoogi tähtsamate küsimuste üle, millega NATO tegeleb.

Pärast seda on arutelu toon põhjalikult muutunud. Ei Washingtonis ega ka üheski Euroopa pealinnas taheta uuesti läbi elada viimase paari-kolme aasta kogemusi. President George Bushi ja riigisekretär Condoleezza Rice’i hiljutised Euroopa-visiidid – nagu ka neile osaks saanud vastuvõtt – sümboliseerisid mõlemapoolset soovi näidata ühtsust ja ustavust. Kuid hea tahte väljendamise kiuste on uue „konsensuse” üksikasjad siiani ebaselged.

Minu arvates on praegused väljakutsed kahte sorti: esiteks tuleb anda realistlik hinnang alliansi rollile uutes poliitilistes oludes ja teiseks tuleb allianss taas politiseerida, mitte lasta tal manduda kõigest sõjaliseks „tööriistakastiks".

NATO rolli hindamine peab algama tõdemusest, et Euroopa poliitiline maastik on põhjalikult muutunud. Nüüd on Euroopa Liit rahvusvahelises julgeolekus täieõiguslik kaasarääkija. Järjest ambitsioonikamaks muutuv Euroopa Liit täiendab oma seniseid „pehmeid meetmeid” sõjaliste võimetega. Tulevikus peavad Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid pidama omavahel mitu üleatlandilist debatti juba seetõttu, et arutatavate teemade ring peab olema laiem kui NATO klassikalisel julgeolekufoorumil. Paljud praegu rahvusvaheliselt olulised teemad – Iraani väidetavate tuumarelvaga seotud kavatsuste vaoshoidmine, Hiina suhtes kehtestatud relvaembargo tühistamisplaanid ning Aafrika väljaaitamine arvukatest teda vaevavatest keerukatest kriisidest – nõuavad mitmekülgset lähenemist. Atlandimeelsed peaksid lõpetama selle taunimise. Katsed kasutada NATOt Euroopa Liidu poliitiliste püüdluste nõrgestamiseks on määratud läbikukkumisele. Õige valik on Euroopa Liidu poliitilise arengu soodustamine ning samal ajal selle elava julgeolekupartnerluse tugevdamine NATOga. NATO-l on kõigele vaatamata ülesandeid küllaga. Allianss on endiselt kõige loogilisem foorum, kus arutada kõikvõimalikke küsimusi, alates sõjaliste abinõude kooskõlastamisest kuni strateegiliste debattideni läänemaailma kahe tugisamba ühiste julgeolekuriskide teemal. Allianss peaks püüdma selleks foorumiks jäädagi, nähes selles oma panust üldisemasse, üleatlandilisse julgeolekusse.

Selleks on vaja NATO taas politiseerida. Allianss peab jälle muutuma foorumiks, kus peetakse avatud dialoogi tähtsamate küsimuste üle, millega NATO tegeleb. Näiteks on avameelset üleatlandilist dialoogi terrorismivastase võitluse teemal hädasti vaja just seetõttu, et liitlaste seisukohad sellele ühisele ohule vastuastumise osas on erinevad. NATO jääb aktiivseks kaasalööjaks arvatavasti ka niisugustes kohtades nagu Afganistan ja Kosovo ning on ka edaspidi mitmepoolseid rahujõustamismeetmeid toetavaks sõjaliseks jõuks. Vaidlusi võib tekitada küsimus, kus ja kuidas sekkuda. Seetõttu peaksid otsused põhinema laiemal alliansisisesel poliitilisel konsensusel kui praegu. Ning juhul, kui allianss on ulatuslikuma rahvusvahelise rahukindlustamise sõjaliseks alustalaks, peavad tal olema tihedamad sidemed nende situatsioonide poliitilist tulevikku puudutavate üldiste poliitiliste protsessidega. Selleks on jällegi vaja poliitilisemat NATOt ja tõhusamat koostööd teiste organisatsioonidega, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga.

NATO väljakutse ei seisne üksnes püsimajäämises – keegi ei väidagi, et ta peaks surema –, vaid selles, kuidas jääda oluliseks kaasarääkijaks ja oluliseks foorumiks valdkonnas, kus ta on oma tõhusust juba tõestanud. Allianss suudab oma tõhususe säilitada aga ainult siis, kui liitlased kujundavad ühtse poliitilise arusaama tema rollist. Ühist vaenlast, kes asendaks kommunismi või Nõukogude Liidu poolt kujutatud ohtu, enam ei ole. Terrorism seda eesmärki ei täida. Praegune allianss peab hoopis väljendama lääne jätkuvat tähtsust rahvusvahelises julgeolekus. Uuenenud üleatlandilisel poliitilisel foorumil tuleb aga valmis olla uuteks lahkarvamusteks. Sealjuures ei tule teha nägu, et erimeelsusi ei ole, vaid neid tuleb otsustavalt siluma asuda.

Sinu

Espen

Kallis Espen,

kõigest kaks aastat tagasi, Iraagi sõja künnisel, tekkis NATOs sisemine kokkupõrge. Üks riikiderühm eesotsas Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikidega süüdistas teist eesotsas Prantsusmaa ja Saksamaaga, et nood on reetnud kollektiivse kaitse kohustuse, mis on alliansi nurgakivi. Mäletatavasti oli kõnealune probleem Türgi kaitsmine. Teised süüdistasid jälle esimest sellesama alliansi aluseks oleva kollektiivse julgeoleku vundamendi lõhkumises. Teadagi oli küsimus nende soovis alustada sõda ilma ÜRO Julgeolekunõukogu loata. Kaalul oli alliansi püsimajäämine ja üteatlandiliste suhete tulevik.

NATO on sellest kriisist praeguseks toibunud. 2004. aasta juunis toimunud Istanbuli tippkohtumise ajaks olid haavad pea täielikult paranenud. Kuid erinevalt paljudest eelmistest NATO-sisestest kriisidest ei ole Iraagi-tüli vähemalt seni kaasa toonud uut algust, nagu juhtus näiteks Harmeli raporti mõjul pärast Prantsusmaa väljaastumist alliansi sõjalisest struktuurist. Allianss tundub praegu hoopis aneemiat põdevat. Sümptomid on kõigile näha. NATO on kõigest väest püüdnud liitlasi veenda, et nood jätkaksid oma relvajõudude eraldamist nii ISAFi kui ka Iraagi väljaõppemissiooni jaoks. Laiemas Lähis-Ida kontekstis etendab allianss suhteliselt loosunglikku osa. Ja lõpuks võiks tsiteerida liidukantsler Gerhard Schröderi tõsisel toonil öeldud sõnu, et allianss ei ole sugugi enam „eelistatuim paik”, kus tema liikmed „oma strateegilisi plaane arutavad ja tegevust koordineerivad”.

Kui midagi ette ei võeta, võib aneemia muutuda millekski hullemaks ja mõne aja pärast lõppeda surmaga. Kuna alliansi hääbumist ei soovi keegi, kõige vähem veel prantslased, kes NATO reageerimisjõudude komplekteerimisel või kõrgete ohvitseride määramisel sõjalise struktuuri võtmekohtadele on ühed alliansi pühendunumad liikmed, siis tuleb midagi ette võtta.

Küsimus on selles, kas politiseerimine, mida Sina ja teisedki soovitavad, on õige ravim, ning kas NATO rolli poliitilisemaks muutmine puhub alliansile sisse uue elu? NATO ajalukku vaadates jääb mulje, et see võib olla edasiviiv lahendus. Mineviku otsustavatel hetkedel on NATO politiseerimine aidanud üle saada pikalevenivast põdemisest või teravatest kriisidest. Lisaks Harmeli raportile meenub „kolme targa mehe raport” pärast 1956. aasta Suessi kriisi. Mõlemal juhul oli eesmärk muuta NATO „poliitilisemaks”, et turgutada selle hingevaakuvat legitiimsust ning tugevdada sisemist ühtsustunnet.

Allianss suutis endale Euro-Atlandi julgeolekus keskse koha kindlustada alles pärast sekkumist Bosnias ja Hertsegoviinas.

Lähiminevikus sai NATO 1990. aastate eduka uuenduskuuri aluseks eeldus, et Nõukogude ohu kadumisel peab allianss oma sõjalise rolli nõrgenemise tasa tegema poliitilise rolli tugevdamisega. Kuna NATOt ei olnud enam vaja Euroopa kaitse ettevalmistamiseks, võttis ta endale oma olemasolu õigustamiseks Euroopa julgeoleku tagamisega seotud ulatuslikumaid ülesandeid ja aitas niiviisi külma sõja järel kindlustada Euroopa stabiilsust.

See näis olevat õige tee ja 1990. aastate keskpaigaks oli paljude arvates külma sõja järel aeglasele hääbumisele määratud NATO taas jõudsalt edenemas, olles leidnud oma koha Euroopa julgeoleku nurgakivina. Siiski tuleks selle ootamatu uuestisünni põhjusi lähemalt uurida. 1995. aasta sügiseni oli NATO „uute” julgeolekuülesannete asjakohasus ja laiemalt ka tema kui elujõulise liidu tulevik suure küsimärgi all, arvestades erimeelsusi ning tegevusetust seoses Jugoslaavia lagunemisega kaasnenud sõdadega. Allianss suutis endale Euro-Atlandi julgeolekus keskse koha kindlustada alles pärast sekkumist Bosnias ja Hertsegoviinas ning rahutagamisjõudude sisseviimist sealse rahuprotsessi jälgimiseks. See positsioon kindlustus veelgi sekkumisega Kosovos kolm aastat hiljem.

-

Mulle tundub, et peamine on see, et NATO tulevik oli kindlustatud üksnes siis, kui ta näitas oma jätkuvat elujõudu sõjalise vahendina uues strateegilises keskkonnas, keskendudes artikliga 5 hõlmamata eriolukordadele väljaspool oma territooriumi. Seda jõudu näitamata oleksid NATO noorendamise katsed tema „politiseerimise” abil lõppenud tol ajal lihtsalt jututoa tekkimisega.

Praegu on NATO probleem aga selles, et tema kasulikkus või vähemalt keskne tähtsus, eriti sõjalises mõttes, ei ole tema liikmete jaoks enam enesestmõistetav. Sellele on kaks seletust. Esimene ei ole kaugeltki mitte uus. Ameerika Ühendriigid ei näe NATOs enam sobivaimat institutsiooni sõjaliste operatsioonide läbiviimiseks, isegi mitte USA juhtimisel. See sai selgeks juba pärast Kosovo kriisi, mis ei olnud USA sõjaväelaste jaoks just nauditav kogemus. Washingtoni tõrjuv suhtumine liitlaste abipakkumisse Afganistani sõja ajal 2001. aasta sügisel kinnitas asjade sellist seisu.

Teine asjaolu hakkab aeglaselt selguma ja on laias laastus esimesest tulenev. Eurooplased saadavad üha suurema vastumeelsusega oma relvajõude USA juhitavatele operatsioonidele, millesse ka Ameerika Ühendriigid oma relvajõude vaevu panustavad, nagu näitab ilmekalt ISAFi missioon Afganistanis. Sellest ka nende innukus tugevdada Euroopa Liitu operatsioonide läbiviimiseks ja haarata juhtpositsioon endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis*, Bosnias ja Hertsegoviinas ning varem või hiljem ka Kosovos.

Praeguste tendentside jätkudes võib NATOst saada tühi kest, sest ta ei vasta enam üleatlandiliste suhete kujunevale struktuurile, milleni on viinud USA eemaldumine Euroopast ning Euroopa uus poliitilis-sõjaline enesekindlus. See oleks kohutavalt halb. NATO on ikka veel vajalik, kas või sellepärast, et ameeriklased ja eurooplased on üksteisele sõjaliselt vajalikud. Eurooplased vajavad endiselt USA kaitset, ehkki vähem kui enne, ja kahtlemata vajavad nad USA toetust keerukate sõjaliste operatsioonide läbiviimiseks „Berliin-pluss” tüüpi kokkulepete alusel, nagu Bosnias ja Hertsegoviinas. Ameerika Ühendriigid vajavad Euroopa sõjaväelist isikkoosseisu rahuvalveoperatsioonidel, nagu ISAF, kuhu nad oma relvajõude saata ei taha.

Minu arvates on järeldus lihtne. Kuna oma praegusel kujul ei ole NATO arvatavasti kummagi poole jaoks meelepärane raamistik, on olemas sobiv võimalus ja vajadus kujundada see selliseks, nagu meil tegelikult vaja – nimelt Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vaheliste sõjaliste sidemete säilitamise ja edendamise vahendiks. Ma saan väga hästi aru, et selleks on vaja otsustavalt lahti öelda alliansis valitsevast vananenud mõtteviisist. Kuid ma olen veendunud, et kui me ei hakka tõsiselt mõtlema, kuidas kohandada NATOt Euroopa Liidu ja USA vaheliste suhete uue reaalsusega, siis NATO lihtsalt hääbub, tekitades nii korvamatut kahju üleatlandilisele üldsusele laiemas mõttes. NATO politiseerimine ei ole üldse teema ja jääb pelgalt tühjaks loosungiks, kui me ei asu tegelema põhilisega ega muuda allianssi taas kord eelistatuimaks kohaks, kus toimub strateegiliste küsimuste kooskõlastamine Ameerika ja Euroopa vahel. See omakorda tähendab, et Euroopa Liidu ja USA suhted tuleb toimima panna, eeskätt sõjalises mõttes.

Sinu

Frédéric

Kallis Frédéric,

-

Meie arusaamad nii NATO lähiajaloost kui ka praegusest olukorrast langevad paljuski kokku. Me mõlemad oleme veendunud, et allianss vajab kohandamist uue sõjalise reaalsusega Euroopa Liidu ja USA vahelistes suhetes. Ühel meelel oleme ka selles, et NATO peab Euroopa ja Ameerika Ühendriikide sõjalistes sidemetes jätkuvalt nägema oma raison d’être ’i nurgakivi. Lõppude lõpuks ei suuda sõjaline liit, millel puuduvad sõjalised ülesanded, kuigi kauaks püsima jääda.

Ilmselgelt lähevad meie arvamused aga lahku lõppjärelduse osas: selles, kas "taaspolitiseerimine” on lahendus. Sina paistad arvavat, et see pole muud kui tühi loosung ning et vaja on „strateegiliste küsimuste kooskõlastamist Ameerika ja Euroopa vahel” ning „Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vaheliste sõjaliste sidemete säilitamise ja edendamise vahendit”.

Ma tahan öelda, et minu arvates ei ole võimalik pikema aja jooksul alal hoida „puhtalt” sõjalisi sidemeid, kui neil puudub tugev poliitiline alusmüür. See ei teki aga iseenesest. Tuletagem meelde, et terve külma sõja ajal oli määrav tähtsus üleatlandilisel poliitilisel ühtsusel, ehkki see oli sageli endastmõistetav. Nii Lääne-Euroopa kui ka Põhja-Ameerika liitlased olid ühel meelel vajaduses kasutada heidutust tajutava Nõukogude ohu tõrjumiseks ning ka selles, et Ameerika seotusel Euroopaga on tunduvalt kaugemaleulatuvam stabiliseeriv mõju kui ühise ohu ennetamine. Euroopa lõimumise edu, mille tulemuseks on Euroopa Liit, tulebki vaadata selles valguses. Üleatlandiline julgeolekupartnerlus aitas luua tingimusi Euroopa funktsionaalseks majandusintegratsiooniks, võimaldades mõningaid poliitiliselt kõige keerukamaid küsimusi arutada mujal. NATO-l oli võimalik keskenduda sõjalistele ülesannetele, sest poliitiline ühtsus oli olemas algusest peale ja seda hoidis alal ühise ohu püsimine. Kui miski on endastmõistetav ja selles on üldiselt kokku lepitud, muutub see nii ilmselgeks, et ei vaja enam kordamist. Selle ühise eesmärgitunnetuseta ei oleks aga NATO üldse tekkinudki. Ja kui külma sõja ajal tekkiski lahkarvamusi strateegiliste valikute suhtes, suudeti üldine poliitiline ühtsus säilitada tänu ühise ohu ja ühise eesmärgi tunnetamisele.

NATO peab oma poliitilis-sõjalist masinavärki teritama viisil, mis on nii liitlaste kui ka partnerite arvates kohane uue sajandi väljakutsetele vastamiseks.

Nüüdseks oleme selja taha jätnud külma sõja ja juba ka külma sõja järgse üleminekuperioodi. Viimastel aastatel on liigagi selgeks saanud tõsiasi, et Euroopa ja Ameerika Ühendriikide poliitilist ühtsust ei saa võtta endastmõistetavana ning ainuüksi nostalgiast ei piisa alliansi vee peal hoidmiseks kuigi kaua. Kui NATO tahab püsima jääda, mida ma loodan ja millesse ma usun, peab ta suutma õigesti vastata tänastele, mitte eilsetele väljakutsetele.

Igasugune sõjalise jõu kasutamine on Karl von Klausewitzi sõnul alati „poliitika jätkamine muude vahenditega”. Iseäranis tõsi on see juhul, kui sekkutakse konfliktidesse, mille puhul ei ole tegemist meile suunatud eksistentsiaalsete ohtudega ja kus sekkumine on pigem pikaajaline investeering stabiilsemasse elukorraldusse. Ühistegevus, nagu praegu Afganistanis, peab põhinema poliitilisel kokkuleppel selle kohta, mida me tahame saavutada ja kuidas see haakub üldise pildiga. Just selles osas on NATO-l palju pakkuda. Lisaks vägede eraldamist puudutavatele kokkulepetele on alliansis välja töötatud süsteem sõjaliste meetmete poliitiliseks suunamiseks ning loodud foorum, kus on võimalik välja öelda erimeelsusi ja luua konsensust.

Lähiaastatel peaks NATO näitama, et ta on midagi enamat kui „soovijate koalitsioon”. Koalitsioonid võivad vaimustada koalitsiooni juhti, vähemalt seni, kuni jätkub kaasalööjaid. Kuid nagu Ameerika Ühendriigid Iraagis näevad, ei saa nad loota pikaajalisele relvajõudude eraldamisele. Need tulevad ja lähevad sõltuvalt poliitilistest oludest. Nooremate partnerite jaoks on koalitsioonid problemaatilised sellepärast, et üldjuhul puudub neil „tasakaalustatud” poliitiline mehhanism, mis tähendab, et ainus viis väljendada lahkarvamust, on väed välja viia. Väiksemate riikide jaoks on rahvusvahelised ettevõtmised huvipakkuvamad just pikemas perspektiivis. Oma poliitilise struktuuri ja tsiviilisikust peasekretäri ning sekretariaadiga suudab NATO anda poliitilisi hinnanguid ja juhiseid ning luua seega võimaluse sõjalise panuse poliitiliseks sidumiseks nende ulatuslikumate sammudega, mida ta püüab toetada.

See ei sünni iseenesest. NATO peab oma poliitilis-sõjalist masinavärki teritama viisil, mis on nii liitlaste kui ka partnerite arvates kohane uue sajandi väljakutsetele vastamiseks. Ainult nii saab sõjaliste vahendite kättesaadavust sobitada poliitilise konsensuse saavutamise tahtega.

Sinu

Espen

Kallis Espen,

Olen nõus, et Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel nii ülivajalik sõjaline side, mille uuenduskuuri läbi teinud NATO peaks tagama, ei püsi ilma „tugeva poliitilise alusmüürita”. Nüüd tekib aga küsimus, milline institutsiooniline raamistik oleks kõige sobivam sellise poliitilise konsensuse edendamiseks. Külma sõja ajal oli selge ühise ohu olemasolu tõttu sobivaim institutsiooniline foorum vaieldamatult just NATO. Teisisõnu, NATO poliitiline kesksus tulenes tema puhtsõjalisest väärtusest.

Nüüd see enam nii ei ole. Olgugi et stsenaariume, mille puhul meil tuleb kollektiivselt võidelda meile eksistentsiaalset ohtu kujutava välisvaenlasega, ei saa ega tohi täielikult välistada, ei saa see enam olla eelistatuim põhjendus NATO olemasolule. Teisisõnu, terrorismivastane sõda ei ole funktsioonilt külma sõjaga võrreldav. See ei ole iseenesest lääneriikide allianssi koos hoidev tsement, sest ameeriklased ja eurooplased ei pruugi tingimata jõuda kokkuleppele ohu iseloomus ning sellega toimetuleku vahendites ja viisides. Õigupoolest on neil tihti erimeelsusi. Just selles on alliansi kriis seisnenud alates 2001. aastast.

NATO politiseerimine jääb pelgalt tühjaks loosungiks, kui me ei asu tegelema põhilisega.

Kahtlemata näeb enamik liitlasi just rahuvalveoperatsioonides nagu ISAF Afganistanis NATO sõjalisi ülesandeid lähemas tulevikus. Seetõttu näib olevat mõistlik tugevdada niisuguste operatsioonide poliitilist mõõdet. Kuid ma kahtlen väga, kas NATO-le jäänud rahuvalvealased ülesanded, ehk küll politiseeritud, suudavad iseenesest üleatlandilist partnerlust uuendada.

Alliansi poliitiliste aluste taasloomiseks peaksime minu arvates võtma vastu kaks tunduvalt nõudlikuma iseloomuga väljakutset. Esiteks peaksime püüdma jõuda kokkuleppele jõu kasutamise tingimustes, kui tegemist on situatsioonidega, mille puhul ei ole tegemist õigusega enesekaitsele. Just erimeelsused ennetavate sõjaliste meetmete legitiimsuse küsimuses tekitasid alliansis tüli Iraagi pärast.

Teiseks peaksime püüdma kujundada ühise arusaama demokraatia ja õigusriigi levitamise viisidest ja vahenditest. Me oleme ühel meelel küll eesmärgi, mitte aga selle saavutamise meetodite suhtes. Kuna see jääb tõenäoliselt põhiküsimuseks nii ameeriklaste kui ka eurooplaste jaoks, nagu näitavad hiljutised sündmused Lähis-Idas, tuleb meil selles punktis kiiresti kokku leppida, kui me tõepoolest tahame taastada alliansis ühise eesmärgitunnetuse, mida Sina õigusega propageerid.

Seda ei tee me ühegi käskkirjaga ega ka vana NATO „politiseerimist” põhisuunaks kuulutades. See on võimalik üksnes tõsise ja sügava dialoogiga Ameerika ja Euroopa vahel. Kuna ühtekuuluva Euroopa Liidu kujunemine on reaalsus, millest ei saa enam mööda vaadata, eeldab alliansi noorenduskuur mitte üksnes NATO sõjalise masinavärgi kohandamist uue olukorraga, vaid ka strateegilise otseühenduse loomist selle kahe põhiüksuse vahel. Ainult üleatlandiliste suhete kohandamine nende struktuuriliste muutustega, mis on aset leidnud Ameerika ja Euroopa suhetes, võimaldab meil taastada eesmärgiühtsuse, mis kindlustab alliansi jätkusuutlikkuse.

Sinu

Frédéric

Kallis Frédéric,

Ma olen algusest peale väitnud, et NATO-l ei ole muud valikut kui kohaneda Euroopa kiiresti muutuva poliitilise maastikuga. Selle ümberkujunemisprotsessi keskmes on Euroopa Liidu kui järjest arvestatavama rahvusvahelise mõjuri esilekerkimine. Lisaks sellele, et tegemist on end juba tõestanud tsiviilse võimuga, on Euroopa Liidul nüüd ka teatud sõjalised ja kriisiohjamisvõimed ning „Euroopa julgeolekustrateegia” kujutab endast Euroopa stiilis vastust Ameerika Ühendriikide „Riiklikule julgeolekustrateegiale”. Need kaks tegijat – Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid – on endiselt „Lääneks” nimetatava nähtuse kaks põhitegurit.

NATO taaspolitiseerimine seisneb NATOs endas toimuvates ulatuslikumates strateegilistes aruteludes, kus käsitletakse uusi ohte.

-

Ma tahan öelda, et NATO näol on meil juba olemas organisatsioon, mis on sellele reformitud üleatlandilisele partnerlusele poliitilis-sõjaliseks raamistikuks, olles ühtlasi alternatiiviks „soovijate ad hoc koalitsioonidele”. Kui NATO peaks hakkama tähelepanu pöörama ainult oma sõjalistele struktuuridele, taanduks tema positsioon kiiresti kõigest standardeid kehtestava organisatsiooni tasemele. Minu jaoks seisneb NATO taaspolitiseerimine NATOs endas toimuvates ulatuslikumates strateegilistes aruteludes, kus käsitletakse uusi ohte ning alliansi võimalikku rolli rahujõustamis- ja rahukindlustamisülesannete täitmisel. Ma tahaksin näha liikmesriike suhtumas organisatsiooni sellesse aspekti tunduvalt suurema tõsidusega kui seni.

Sinu

Espen

Kallis Espen,

meie seisukohad ei ole kuigi erinevad ja see annab mulle lootust alliansi tuleviku suhtes. Lõppude lõpuks on meie kummagi kodumaade seisukohad selles küsimuses alati olnud lahkuminevad. Nagu sa tead, on prantslased kindral de Gaulle’i ajast saadik teinud selget vahet alliansi enda – mille olemasolu ei ole Prantsusmaa poliitikas kunagi ohus olnud – ja NATO organisatsioonilise struktuuri vahel, mille täiustamist prantslased ammu vajalikuks peavad. Külma sõja ajal oli teistel liitlastel sellest vahetegemisest raske aru saada, rääkimata selle heakskiitmisest. Mulle siiski tundub, et enam see nii ei ole, ja et selline vahetegemine on varasemast koguni põhjendatum.

Tähtis on allianss ka ümber struktureerida ja muuta see peaasjalikult kahepoolseks Euro-Ameerika organisatsiooniks.

Praegu on olulisem kui kunagi varem luua jõulised ja jätkusuutlikud üleatlandilised suhted, kas või sellepärast, et need ei ole enam endastmõistetavad. Samas tuleb allianss ka ümber struktureerida ja muuta see peaasjalikult kahepoolseks Euro-Ameerika organisatsiooniks. Nii on võimalik säilitada üleatlandilise alliansi raames NATO sõjalist tähtsust ja ühtlasi ka Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahelist pikaajalist poliitilis-strateegilist sidet.

Sinu

Peter

ª Turkey recognises the Republic of Macedonia with its constitutional name.