KEEL
Kuna tõlkimine on aeganõudev töö, jõuab NATO Teataja araabiakeelne / ungarikeelne / muukeelne versioon Internetti ligi kaks nädalat pärast ingliskeelset.
NATO Teatajast
KAASTÖÖD
AUTORIÕIGUSED
TOIMETUS
 RSS
SAADA SÕBRALE
TELLI NATO TEATAJA UUDISKIRI
  

Nälg teeb tigedaks

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni FAO abipeadirektor José María Sumpsi Viñas selgitab, millised tegurid võivad kujuneva toidukriisi tingimustes teha toidust julgeolekuprobleemi.

Arusaamad maailma toiduolukorrast on kiiresti muutumas. Tõsised rahutused ja protestimiitingud nagu need, mis toimusid Kariibi mere riikidest Kaug-Idani, näitavad, kui suur on sellest probleemist tingitud poliitilise ebastabiilsuse võimalus.

Praegu valitseb suundumus ennekuulmatuks toiduhindade ja vaeseimate riikide impordiarvete tõusuks, millega kaasneb toiduvarude vähenemine. See on peale otsese näljahäda tekitanud hulga poliitilisi, julgeoleku-, humanitaar-, sotsiaal-majanduslikke ja arengualaseid probleeme.

Viimastel nädalatel on maailm äkki hakanud nende probleemide tõsidusest aru saama ja välja on tuldud terve rea ettepanekutega.

Arvestades probleemi keerukust, on poliitikakujundajatel ees raske köielkõnd, kus tuleb leida tasakaal kiireloomuliste probleemide lahendamise pakilisuse ja vajaduse vahel aru pidada, et võetavate meetmetega kaasnevaid väljakutseid ja nende võimalikke tagajärgi adekvaatselt mõista ja analüüsida.

Mõnel juhul on edasiliikumiseks vaja suuremat selgust ja kogu süsteemi hõlmavat kokkulepet. Tuleb üle vaadata toiduainete hinnatõusu mõjutav nõudlus ja pakkumine, selle mõjud ja tõenäolised ohud.

Kõige hoiatavam otsene tagajärg on toiduga seotud sotsiaalsete ja poliitiliste rahutuste suurenemine paljudes maades.

Selle situatsiooniga kaasnevad ühelt poolt juba ilmsed probleemid ja teiselt poolt võimalused, mis ei pruugi nii ilmsed olla.

Põhilised kiireloomulised probleemid on:

  • toiduga seotud protestide puhkemine ja ebakindluse suurenemine;
  • toiduga kindlustamatuse laienemine ja üha sagenevad ägeda alatoitluse juhtumid, mis vajavad kiiret abi;
  • toiduainete sisseveo, toiduabi ja toiduabiprogrammide kallinemine;
  • hindade kontrollimehhanismide ja väljaveokeeldude kasutuselevõtt ning sisseveotollide kaotamine riikide valitsuste poolt.

Võimalused on:

  • võimalik kasu põllumeestele;
  • uuenduslikud lahendused toiduabisüsteemis;
  • positiivsed nihked põllumajandustoodete kaubanduses.

Kõige hoiatavam otsene tagajärg on toiduga seotud sotsiaalsete ja poliitiliste rahutuste suurenemine paljudes maades. Eriti suur on see oht riikides, millel on seljataga vägivaldne konflikt ning kus habrast turvatunnet ja poliitilist või majanduslikku edu on lihtne väärata.

Mõnel juhul võivad kannatada saada stabiliseerimispüüded, rahuvalvajatele hakatakse avaldama survet, et nad toetaksid valitsuste tegevust mässude mahasurumisel, ning rahvusvaheliste organisatsioonide töötajad ja nende rajatised (nagu toiduainelaod) saavad sihtmärkideks.

Kui probleemid püsivad, nagu ennustatud, võib lisavajaduste rahuldamine üksnes humanitaarabi valdkonnas kergelt ulatuda miljardite dollariteni.

Lisaks viivitamatutele julgeolekumeetmetele, nagu võeti Haitil, on vaja astuda teatud kiireid samme. Need on:

  • lülitada toiduga seotud rahutused konfliktide eelhoiatussüsteemi;
  • muuta toiduga kindlustatus osaks rahu kindlustamisest;
  • koostada tegevuskavad eriolukordadeks;
  • jälgida toiduaineteturgu ja -hindu (eeskätt linnapiirkondades);
  • arutada, kuidas ametkonnad ja rahukindlustamismissioonid suudaksid paremini toime tulla massirahutustega.

Uurida võiks ka võimalust siirata eriväljaõppega meeskondi, kes teavad, kuidas sedasorti keerukate sündmuste korral tegutseda.

Toidu jagamine hädaolukorras on vältimatu, kuid see muutub järjest kallimaks, mis omakorda pärsib rahvusvahelisi pingutusi. Maailma Toiduprogramm on juba taotlenud lisaks 750 miljonit dollarit, et viia ellu 2008. aastaks juba hinnatud projekte, ja see summa kasvab pidevalt. Paljud organisatsioonid ja ametkonnad peavad abi praeguse taseme säilitamiseks eraldama täiendavaid vahendeid toidu- ja transpordikulude katmiseks.

Kui probleemid püsivad, nagu ennustatud, võib üksnes humanitaarabi valdkonna lisavajaduste rahuldamine kergelt ulatuda miljardite dollariteni. Seni ei ole selge, kust neid täiendavaid vahendeid võtta ja kuidas see võiks mõjutada muid humanitaarvajadusi. Paljud maailma kõige haavatavamad rahvad, kes sõltuvad välisest toiduabist, võivad hakata saama seda senisest vähem. Finantseerijad peavad olema valmis eraldama märkimisväärselt suuri lisavahendeid ning koos toidu- ja muu abi andjatega tõsiselt prioriteete arutama.

ÜRO süsteemis tuleb viivitamatult parandada vajaduste hindamist ja haavatavuse analüüsi ning tihendada koostööd valitsustega, et töötada välja toimivad varuplaanid. Nendeks võivad olla toidutalongid või sularahaülekanded, koolitoit, tööhõive- või toiduprogrammid, kindlustusskeemid – peaasi, et nad kaitseksid haavataid inimesi.

Lähiajal tuleb aidata vaestel põllumajandustootjatel suurendada tootmismahte ja kasutada võimalusi, mida pakub tarbekaupade hinnatõus. Madala sissetulekuga toidunappuses maade (LIFDC-maad), välja arvatud Hiina ja India, teraviljatoodang langes 2007. aastal tervelt 2,2% võrra, samas kui hinnad rahvusvahelisel turul tõusid. Paljudes sellistes riikides on saagikus endiselt tunduvalt madalam kui ülejäänud maailmas. See on tingitud mahajäämusest väetiste, kõrge saagikusega sortide, kastmissüsteemide, integreeritud kahjuritõrje ning säästlike maaharimisvõtete kasutamisel.

FAO on juba astunud samme toiduainete järsu hinnatõusu peatamiseks. 2007. aastal käivitati algatus, millega abistada kõige suurema löögi alla sattunud riike põllumajandusvarude suurendamisel. Nimetatud algatuse elluviimisel tehakse koostööd Maailmapanga, piirkondlike institutsioonide, muude Rooma Klubiga seotud ametkondade ja riikide valitsustega, et selgitada välja kiireloomulised investeerimisvajadused põllumajanduses.

Nii nagu nimetatud algatuse raames töötatakse partnerluse vormis, et aidata põllumeestel toota seda, mida nad tahavad ja vajavad, võivad ka julgeolekuasutused teha koostööd teiste valdkondadega, et kindlustada selle probleemiga tegelemine ja selle kontrolli alla saamine.

Nii oleks võimalik vältida toidu kui tähtsa humanitaarprobleemi kasvamist oluliseks julgeolekuprobleemiks.

José María Sumpsi Viñas

Küsimusi ja vastuseid

Kui palju toiduhinnad tõusevad?
Milles seisneb siin julgeolekuprobleem?
Mis piirkonnad on suurima löögi all?
Share this:    DiggIt   MySpace   Facebook   Delicious   Permalink