NATO kodulehele
NATO TEATAJA kodulehele
      Käesolev number:Suvi 2005 Eelmised numbrid   |  Keel
NATO kodulehele
 Sisukord
 Eessõna
 Kokkuvõtted
 Debatt
 Ajalugu
 Analüüs
 Eri
 Raamatud
 Sõjalised
 küsimused
 Autorid
 Bibliograafia
 Lingid
 Järgmine
  number
NATO TEATAJA kodulehele Teade toimetajale/liitumine meililistiga Printerisõbralik versioon

Saada sõbrale

Raamatud
Diasporaa ja Jugoslaavia kokkuvarisemine
  Thomas Yde arvustab kahte hiljuti ilmunud raamatut, mis käsitlevad Balkani pagulaste osa Jugoslaavia lagunemisega seotud sõdades.

Be not Afraid for you have Sons in America, How a Brooklyn Roofer Helped Lure the US into the Kosovo War, Stacy Sullivan, St. Martin’s Press, New York, 2004.

Homeland Calling, Exile Patriotism and the Balkan Wars, Paul Hockenos, Cornell University Press, Ithaca ja London, 2003.

Mis õhutas veriseid etnilisi konflikte, mis viisid Jugoslaavia lagunemiseni ning tõid inimestele kaasa tohutuid kannatusi, laastasid 1990. aastatel Balkani riike ja kuhjavad tänaseni selle regiooni kohale süngeid pilvi? Seda küsimust on agaralt arutatud juba alates 1990. aastate algusest ja tulised vaidlused kestavad tänase päevani. See on olnud viimasel aastakümnel luubi all paljudes suurepärastes kirjutistes, samuti arvukate aruannete ja kõrgetasemeliste konverentside teemaks. Mõned analüütikud on meile sisendanud, järgides üldiselt omaksvõetud elutarkust, et vastus peitub endise Jugoslaavia territooriumil elavate rahvusrühmade vahel valitsevas kaasasündinud, sajandeid kestnud etnilises vihkamises, mida süvendab sotsiaal-majanduslik lõhe riigi suhteliselt jõuka põhjaosa ja vaese lõunaosa vahel. Väidetakse, et seda vihkamist suudeti ohjeldada – ehkki mitte päriselt kaotada – Tito karismaatilise juhtimise all ning pärast tema surma kerkis see uuesti pinnale.

Teised kommentaatorid on rõhutanud selliste juhtide olulist rolli, nagu Slobodan Milošević ja Franjo Tudjman, kes kasutasid rahvuslike tunnete õhutamist oma võimu kindlustamiseks. Sellest vaatenurgast ei olnud Balkani sõdasid iseloomustav radikaalne natsionalism vältimatu, vaid selle kutsusid esile hästi väljatöötatud ja ettekavatsetud valeinfo- ja propagandakampaaniad, mis tahtlikult moonutasid ajaloolisi sündmusi, et külvata mitmesugustel poliitilistel eesmärkidel hirmu ja vihkamist. Miloševići kõnet 1989. aasta juunis Kosovo Poljes (linna nimi tähendab serbia keeles Musträstaste Välja, saksa keeles Amselfeld), kus tähistati 600 aasta möödumist Kosovo Polje lahingust, võib näiteks vaadelda kui teadlikku katset koguda Serbias kohalikku toetust etnilise konflikti õhutamisega Kosovo albaanlaste ja serblaste vahel.

Neid kahte seletust ühendab arvamus, et Balkani sõdade toiteallikad peituvad peamiselt Jugoslaavias. Siiani pole aga mõttevahetuses arvesse võetud Jugoslaavia lagunemist põhjustanud vägivaldsete konfliktide väliseid tegureid. Näiteks on siiani vähe uuritud diasporaa rolli. Tõsi küll, Austraalia, Kanada, Euroopa, Lõuna-Ameerika ja Ameerika Ühendriikide pagulaste võimu ja mõju on käsitletud näiteks Mary Kaldori uurimuses „Old and New Wars, Organized Violence in a Global Era” (Polity, 1999). Kuid „kaugjuhitava natsionalismi” mõju on Balkani sõdasid käsitlevates analüüsides harva peetud iseseisvaks määravaks teguriks. Selle põhjuseks on tõenäoliselt raskused ja ohud, mis kaasnevad katete eemaldamisega sellelt varjudemaailmalt, milles diasporaakogukondade radikaalsed rahvuslased tegutsevad.

Seetõttu aitavad Stacy Sullivani „Be not Afraid for you have Sons in America, How a Brooklyn Roofer Helped Lure the US into the Kosovo War” (St. Martin’s Press, New York, 2004) ja Paul Hockenosi „Homeland Calling, Exile Patriotism and the Balkan Wars” (Cornell University Press, Ithaca ja London, 2003) meil Balkani sõdasid tunduvalt paremini mõista. Mõlemad raamatud annavad üksikasjaliku ja tasakaalustatud pildi pagulaste natsionalismi ja Jugoslaavia vägivaldse lagunemise seostest. Samuti toovad need esile, kui suure ulatusega oli pagulaste toetus kodumaistele radikaalnatsionalistlikele jõududele, mida varustati poliitilise ideoloogia, rahaliste vahendite ning sageli ka relvade ja seadmetega, andes sellega toidet konfliktidele.

Sullivani raamat kujutab endast ühe asjaosalise jutustust Kosovo sõjast. Teos pakub rahutukstegevat sissevaadet allilma, kus Sullivan töötas ajakirjanikuna ligi kaks aastat. See oli revolutsionääride, gangsterite, isehakanud poliitikute, relvakaupmeeste, sõjaaegsete hangeldajate ning hirmunud ja vaesunud Kosovo albaanlastest külaelanike maailm. Raamat toob esile, kuidas Ameerika Ühendriikidest tulnud Albaania immigrant, Brooklyni katusetegija Florin Krasniqi, aitas panna alust partisaniarmeele, mille tegevus lõpuks suutis veenda USAd ja tema NATO liitlasi alustama humanitaarinterventsiooni Kosovosse. Lisaks sellele, et Florin muretses Homeland Calling („Kodumaa kutsub”) fondi kaudu suure osa Kosovo Vabastusarmee rahalistest vahenditest, aitas ta hankida ka väga palju sõjalist tarkvara. Florinil oli Washingtoni albaanlaste lobitöö kaudu teatav mõju ka USA otsustajatele ning ta korraldas isegi Põhja-Ameerika vabatahtlike Atlandi brigaadi liitumise kodumaal võitlejatega.

Sullivani raamatut tuleks lugeda mitmel põhjusel. Eelkõige on see tähtsa tunnistaja aruanne sündmustest Kosovo sõja kulisside taga. Seda tuleks hinnata kui esmast tõendusmaterjali selle kohta, kuidas USAs elavad albaanlased toetasid Kosovo Vabastusarmeed nii raha kui ka varustusega. Ning tegemist on ladusalt loetava raamatuga, kus Florini lugu elegantselt ühendatakse Kosovo põhjaliku ja huvitava ajalooga, hõlmates igakülgselt nii hiljutisi sündmusi kui ka nende põhjusi.

Kuigi ülevaade on äärmiselt isiklik ja ilmutab suurt kaasaelamist, soojust ja mõistmist raamatu peategelaste suhtes, on Sullivan siiski suutnud hoida kriitilist distantsi kirjeldatavate sündmuste ja inimeste suhtes. See selgub juba avatsitaadist, Friedrich Nietzsche hoiatusest: „See, kes võitleb koletistega, pidagu silmas, et ta ise koletiseks ei muutuks” – selge viide Florinile, kes serblaste metsikuste peale lõpuks nende julmuse all kokku variseb. Tsitaat peegeldab ka üldisemat kriitikat Kosovo albaanlaste suhtes, kes etnilisest lojaalsusest pimestatuna ei suutnud pärast sõda ära hoida serblastest tsiviilisikute vastu rakendatud surveabinõusid. Sullivan väidab, et kuigi albaanlased ei algatanud vägivalla nõiaringi Kosovos, on nende suutmatuse tõttu luua seaduslikkust ja korda ning anda kohtu alla rahvuskaaslased, kes on teinud serblaste vastu hirmutegusid, väga raske seda vägivalda lõpetada. Seda silmas pidades võib endise peaministri Ramush Haradinaj hiljutist otsust anda end Haagi rahvusvahelise sõjakuritegude kohtu kätte pidada märkimisväärseks esimeseks sammuks teel rahule ja stabiilsusele Kosovos.

Kuigi tegemist on tähelepanuväärse looga, ei suuda autor asetada pagulaskogukondade rolli laiemasse analüütilisse konteksti. Näiteks ei käsitleta keerulist küsimust, miks suur osa Albaania diasporaast tõrgub kohanemast oma asukohamaade demokraatliku kultuuriga ja valib selle asemel radikaalse rahvusluse, mis on otseses vastuolus demokraatia põhiväärtustega. Albaanlaste ja serblaste ajalooline vihavaen ning Miloševići režiimi hirmuteod on ainult üks osa kogu loost, kuid Sullivan ei too välja ülejäänud ja üldisemaid pagulaste natsionalismi põhjusi. Samuti ei käsitleta raamatus diasporaa rolli ja globaliseerumise vahelisi seoseid. Sidevahendite edenemine ning ideede, info, kaupade ja teenuste suurenenud vahetus ning kapitalivood on ilmselgelt hõlbustanud diasporaa tähtsuse suurenemist etnilise konflikti õhutamisel. Kuid vaatamata sellele, et Sullivan viitab sageli Florini poolt kasutatud keerulistele ülemaailmse suhtluse ja rahvusvaheliste pangandusvõrkude võimalustele, hoidub ta neid lähemalt uurimast.

Hockenosi raamat käsitleb sügavuti nii neid kui ka teisi küsimusi, analüüsides põhjalikumalt rolli, mida eksiil- ja pagulaskogukonnad mängisid 1990. aastate Balkani sõdades. Hockenos väidab, et kuigi lõplik vastutus nende sõdade eest lasub Balkani rahvastel ja poliitilistel liidritel, oli 1990. aastate konfliktides oma osa ka Albaania, Horvaatia ja Serbia diasporaal, kusjuures nende toetus kodumaa demokraatlikele jõududele jäi kesiseks. Balkani diasporaa toetas rahvuslaste juhte rahaliselt, paigutas miljoneid dollareid lobitöö kampaaniatesse USAs, aitas rahastada ja relvastada partisaniarmeesid ning saatis kohale ka vabatahtlikke võitlejaid. Hockenos näitab veenvalt ka seda, et paljud neist ideedest, mis inspireerisid selliste liidrite nagu Tudjmani ja Miloševići poliitilisi programme toetava natsionalismi vaenuõhutavat laadi, olid sõnastatud nimelt eksiilkogukondades. Tõepoolest, pagulased pöördusid tagasi Horvaatiasse, Kosovosse ja Serbiasse, et asuda rahvuslikes valitsustes silmapaistvatele ministrikohtadele.

Hockenos, kirjanik ja poliitiline analüütik, kes on töötanud ka Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) heaks Bosnias ja Hertsegoviinas, leiab, et kalduvus radikaalsele rahvuslusele, mis on omane Balkani diasporaa poliitiliselt aktiivsele osale, pärineb ajast, mil nad pärast Teise maailmasõja lõppu oma kodumaalt välja aeti. Kaotuse ja väljatõugatuse haavad põhjustasid tema arvates vihkamist ja kahetsust, mis iseloomustasid poliitilisi pagulasorganisatsioone ja sundisid neid jääma truuks 1930. ja 1940. aastate fašistlikele ja rojalistlikele liikumistele omasele võitleva natsionalismi ideoloogiale. See peab paika ka antud juhul, kuna diasporaal puudus külma sõja aegne aastakümnete pikkune kooseksisteerimise kogemus, mis aitas vähendada pingeid ja suurendada usaldust Jugoslaavia rahvusrühmade vahel. Seega olid need kogukonnad halvasti ette valmistatud selleks, et pärast kodumaise kommunismi kokkuvarisemist oma asukohariikides demokraatlikku kultuuri arendada.

Hockenosi arvates on globaliseerumise tsentrifugaaljõud eksiilkogukondade rahvuslikke kirgi pigem suurendanud kui vähendanud, osaliselt globaliseerumise poolt sigitatud anonüümsuse ja kindlusetuse tõttu ning osaliselt seetõttu, et info, kaupade ja kapitali suurenenud liikuvus võimaldab pagulastel kodumaaga sidet säilitada. Kõrvaldades tõkked kodumaa ja diasporaa vahel, on globaliseerumine ühtlasi suurendanud „kaugjuhitava natsionalismi” mõju kodumaa poliitilistele protsessidele.

Uurides pagulaskogukondades valitseva radikaalse rahvusluse algpõhjusi, aitab Hockenos meil Balkani sõdasid tunduvalt paremini mõista. Siiski oleks olnud meeldiv, kui ta oleks astunud ka järgmise loogilise sammu ja analüüsinud, kuidas saaks diasporaad kasutada demokraatliku reformi läbiviimiseks oma kodumaal. Nagu Hockenos ka ise tunnistab, on Balkani pagulaskogukondadel lisaks destruktiivsetele omadustele ka tohutu potentsiaal toetada oma kodumaa demokratiseerumist ning aidata alust panna stabiilsusele ja jõukusele.

Arvestades autori asjatundlikkust on samuti kahju, et Hockenos ei aseta Balkani diasporaa rolli laiemasse ajaloolisesse ja kultuurilisse konteksti. Raamatule oleks kasuks tulnud, kui see oleks sisaldanud arutelu Balkani diasporaa ning 19. ja 20. sajandil teiste maailmaosade eksiilkogukondades valitsenud pagulasnatsionalismi erinevuste ja sarnasuste üle. Kuidas erines näiteks Balkani diasporaa roll Jugoslaavia riigi vägivaldses hinguseleminekus Venemaa või Iirimaa eksiilkogukondade rollist vastavalt Venemaa revolutsiooni õhutamises või Põhja-Iirimaa aastakümnete pikkuses konfliktis? Globaliseerumisel on selles loos ilmselge osa, kuid raamatule oleks kasuks tulnud küsimuse põhjalikum käsitlemine.

Kokkuvõttes tuleb aga siin vaadeldud raamatuid kõrgelt hinnata. Need on hästi kirjutatud, huvitavad ja käsitlevad ulatuslikult seda keerukat ja väheuuritud nähtust, millel oli oluline ja otsustav osa Jugoslaavia lagunemisel 1990. aastatel. Andes meile lisateadmisi pagulasnatsionalismist, on need kasulikud abivahendid ka tulevaste etniliste konfliktide ärahoidmiseks.


Taanlane Thomas Yde on lõpetanud Londoni Ülikooli King’s College’i sõjanduse osakonna ning töötab ajutiselt NATO avalike suhete osakonnas.
...Algusesse...