Tulevikus on NATO puhul oluline

koostöö teiste organisatsioonidega.

Kas NATO suudab lahendada kõik ülemaailmsed probleemid? Vaevalt küll.

Esiteks ei ole see NATO ülesanne,

ja teiseks pole meil nii palju jõudu.

Väga tähtis on, et NATO mõistaks,

ja ütleks kontseptsioonis selgelt välja,

et nüüdisaegses maailmas ei saa üks organisatsioon

või üks riik tegelda kõigi võimalike väljakutsetega. Üksi olles jääme hätta.

Koostöö partneritega on iga kord erinev.

NATO pole ainus rahvusvaheline organisatsioon.

NATO on rahvusvahelise julgeoleku tugisammas, meie riikide julgeoleku tugisammas.

On valdkondi, kus NATO on asendamatu.

Samas on palju ülemaailmseid valdkondi,

milles NATO on üks paljudest osalejatest.

Ei ole valmis vastust, et

see sobib NATO-le ja too ei sobi NATO-le.

Ma arvan, et vahel peab NATO olema juhirollis,

isegi üksinda ohule vastu astuma.

Vahel jälle ei sekku NATO peaaegu üldse, kuid võib siiski olla panustaja.

Kuid arvatavasti jääb paljugi nende variantide vahele.

NATO peab töötama koos teiste organisatsioonidega, mitte ainult nende jaoks.

Kui NATO oleks teiste organisatsioonide „allhankija“,

võiks NATO peakorteri jaoks

avada Bangalores teeninduskeskuse,

kus telefonile vastab sõbralik hääl, öeldes näiteks:

Täname, et helistasite NATO numbril. Kui soovite õhusilla operatsiooni, vajutage 1.

Kui soovite stabiilsuse tagamist, vajutage 2. See ei ole NATO töö.

Koostöö mõne organisatsiooniga, näiteks ELiga,

ei ole olnud optimaalne.

Nende sidemete parandamata jätmisel on rasked tagajärjed.

Näiteks kui NATO ja EL ei suuda oma tegevust

Afganistanis kooskõlastada, siis inimesed surevad.

Ja surevad nii prantslased, sakslased, austraallased,

poolakad kui ka kanadalased.

Seepärast ei saa me endale seda „iludusvõistlust“ enam lubada,

mis on aastaid takistanud tõhusat koostööd.

Ma ei näe praegusele koostöö puudumisele NATO ja ELi vahel

ühtki selgitust ega vabandust. Me jagame samu väärtusi.

Nende institutsioonide tihe koostöö oma

tsiviil- ja sõjaliste pingutuste kooskõlastamiseks on vältimatu.

Seda aga on lihtsam öelda kui teha.

Ja koostöö ei pea piirduma koostöö tõhustamisega.

Oluline roll on ka NATO-välistel partneritel.

NATO on tänapäeval küll ülemaailmne institutsioon,

kuid ta ei ole kogu maailma politseinik.

NATO ülemaailmne roll ei tähenda seda, et tema liikmeskond on ülemaailmne.

Kuid huvid ulatuva üle maailma, sestap peab vaateväli haarama kogu maailma.

Selleks on NATO-l vaja partnereid.

Üleskutsed uute partnerlussuhete sõlmimiseks pole uued.

Ühe käe sõrmel pole palju jõudu.

Kui aga viis sõrme on pigistatud rusikasse,

on meil juba oluline kaitsevahend.

Me peame aga olema valmis asjaolude muutudes

avama käe sõbratervituseks.

Ülemaailmsete probleemidega tegelemine

võib suuri partnerlusi muuta.

Pärast tõsist tööd

saaksid ka venelased NATO liikmesust taotleda.

Siis poleks see muidugi enam Põhja-Atlandi Organisatsioon,

vaid pigem näiteks Atlandi ja Vaikse ookeani julgeolekuorganisatsioon,

kui see peaks olema meie eesmärk, pidades silmas kõiki raskusi ja ohte

ja katastroofe, mis on kuju võtmas

Lähis-Idas, Afganistanis, Iraanis, Põhja-Koreas ja mujal.

Kõikjal tehakse koostööd,

alati küll oma huvidest lähtudes, kuid sellegipoolest on see koostöö.

Ma arvan, et ilma partnerluseta

on osa neist probleemidest lihtsalt lahendamatud.

Partnerlussuhted on osutunud ülioluliseks Afganistani puhul.

NATO peab tuleviku suurteks väljakutseteks veelgi arenema.

NATO-l on hulgaliselt partnereid üle maailma,

riigid nagu Austraalia või Uus-Meremaa, kes mõtlevad samamoodi,

ja võitlevad koos meiega Afganistanis.

NATO peab arenema ja areneb tõhusalt

üheskoos oma partneritega.

Hea koostöö eri organisatsioonidega

ja NATO-väliste riikidega,

on tulevases maailmas ilmselgelt

veelgi olulisem kui 20 aastat tagasi.

Üks võimalus rahvusvahelisi suhteid rohkem mõjutada

on teha koostööd teiste organisatsioonidega.

Olgu need siis piirkondlikud, nagu EL või Aafrika Liit,

või globaalsed, nagu ÜRO. Selles on alliansi tulevik.