NATO kodulehele
NATO TEATAJA kodulehele
      Käesolev number: Suvi 2005 Eelmised numbrid   |  Keel
NATO kodulehele
 Sisukord
 Eessõna
 Kokkuvõtted
 Debatt
 Ajalugu
 Analüüs
 Eri
 Raamatud
 Sõjalised
 küsimused
 Autorid
 Bibliograafia
 Lingid
 Järgmine
  number
NATO TEATAJA kodulehele Teade toimetajale/liitumine meililistiga Printerisõbralik versioon

Saada sõbrale

Ajalugu

Saksamaa NATO liige: 50 aastat

Helga Haftendorn analüüsib 50 aastat tagasi Saksamaa NATOga liitumise ümber toimunud vaidlusi ja sündmusi.


Nii sünnib ajalugu. 23. oktoobril 1954 esitas
Põhja-Atlandi Nõukogu Saksamaale kutse alliansiga
liituda. NATO )

Lääne-Saksamaa liitumine NATOga 50 aastat tagasi, 6. mail 1955, toimus Ida ja Lääne vastuseisu ning Euroopa integreerumise taustal. NATO teine laienemine, millega Liitvabariik sai alliansi 15. liikmeks, oli oluline samm riigi sõjajärgses rehabilitatsioonis ning sillutas teed Saksamaa tähtsale rollile Lääne-Euroopa kaitses külma sõja ajal.

Nii NATO kui ka Saksamaa Liitvabariik sündisid 1949. aastal. Sõlmimise ajal aprillis 1949 oli Washingtoni leping traditsiooniline kokkulepe, millega 12 NATO liiget tõotasid võtta asjakohaseid vastumeetmeid, kui välisvaenlane peaks ründama üht või teist liitlast. Toona ei olnud NATO-l poliitilist struktuuri, ühtset sõjalist juhtimist ja spetsiaalselt alliansi kaitseks määratud vägesid. Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ise, st lepingu aluseks olevad struktuurid, tekkisid alles pärast Korea sõja puhkemist 1950. aasta juunis, kui Nõukogude vägede rünnak Kesk-Euroopa vastu muutus tõenäoliseks.

Nagu NATO, oli ka Liitvabariik külma sõja laps. Kahe riigi loomine Saksa pinnal oli tingitud nelja võitjavõimu – Prantsusmaa, Nõukogude Liidu, Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide – võimetusest valitseda Saksamaad ühiselt, nagu oli kokku lepitud 1945. aasta Potsdami konverentsil. 1948. ja 1949. aasta Berliini blokaad oli kõigest eesootava konflikti eelmäng ning Korea sõda kinnitas kõige pessimistlikumaid eelaimdusi Nõukogude võimu kavatsuste kohta.

Kui keegi oleks 1949. aastal avaldanud häälekalt arvamust Saksamaa liitumise kasuks NATOga, oleks ta riskinud enese häbistamisega. Sellegipoolest oli see mõte nii Washingtonil kui ka Bonnil olemas. Kui suurem osa sõjaaja jõududest oli maalt välja viidud ja demobiliseeritud, tahtsid Ameerika Ühendriigid okupatsiooni täitmiseks järelejäänud nappide vägede toetamiseks kasutada sakslasi. Kuid ameeriklaste ettevaatlikudki katsed algatada arutelu sakslaste sõjalise kaastöö üle põrkusid prantslaste tugevale vastuseisule. Teise maailmasõja lõpust oli möödunud vähem kui viis aastat ja Saksamaa taasrelvastumine oli Prantsusmaal mõeldamatu.

Bonnis ei olnud kantsler Konrad Adenaueril illusioone Nõukogude kommunismi agressiivsuse ja selle sõjalise ohu suuruse suhtes. Talle tegi muret see, et ligi 30 raudse eesriide idapiirile paigutatud Nõukogude diviisi olid Lääne vägedest võimsamad nii isikkoosseisu suuruse kui ka varustuse poolest. Ta kutsus okupatsioonivõime tungivalt üles suurendama oma vägesid ning laiendama julgeolekugarantiid Liitvabariigile. Samuti palus ta oma sõjalistel nõunikel koostada mitmesuguseid plaane Saksamaa kaitsmiseks. Need hõlmasid nii politseijõudude tugevdamist kui ka Saksa sõjaväeüksuste loomist, mis tulnuks liita Euroopa armeega. Kuigi kõik kolm Lääne võitjat nõustusid Adenaueri hinnanguga Nõukogude ohule ja mõistsid vajadust Saksa relvastatud jõudude järele, ei julgenud nad seda avalikult tunnistada.

Kui olukord Koreas halvenes ning Nõukogude rünnaku tõenäosus Lääne vastu suurenes, otsustas Põhja-Atlandi Nõukogu muuta alliansi integreeritud kaitseorganisatsiooniks ning luua ühtsed sõjalised struktuurid ja jõud, millesse oodati panust ka Saksamaa Liitvabariigilt. Esmalt paluti kolmel Lääne võitjat esindaval kõrgel volinikul pidada Saksamaaga konsultatsioone ning valmistada ette Saksa lahinguüksuste loomist. NATO liikmed suhtusid huviga ka Prantsuse ettepanekusse luua ühine Euroopa armee, kuid mõistsid, et sellise ambitsioonika projekti realiseerimine võtaks aega.

Saksamaa taasrelvastumise valikud

Kui USA sõjaväelased – nagu ka nende Saksa kolleegid – eelistasid Saksamaa liitumist NATOga, siis Ühendkuningriigi toonane peaminister Winston Churchill ja Prantsuse peaminister René Pleven kutsusid ühes Strasbourg’is peetud kõnes üles looma Euroopa armeed. Sarnaselt Euroopa Söe- ja Teraseühendusega, mille loomises olid 1951. aastal kokku leppinud Belgia, Itaalia, Madalmaad, Prantsusmaa ja Saksamaa, pidi loodama Euroopa Kaitseühendus ning sellele alluvad Euroopa relvajõud.

Sõjaline integratsioon pidi toimuma väikeste lahinguüksuste tasemel. Juhtimisõigus pidi antama Euroopa kaitseministrile, kes pidi aru andma Euroopa Assambleele ja ministrite nõukogule. Samuti oli kavas moodustada peastaap, mida pidi juhtima Prantsuse ohvitser. Hangete, varustuse ja väljaõppega oleks tegeldud ühiselt. Pleveni ettepanek võimaldas küll Saksa sõdureid rakendada, kuid välistas Lääne-Saksamaa kaitseväe loomise.

Tegelikult oli tol ajal kolm valikut. Kõige vähem vastakaid arvamusi tekitanud ettepanek oli luua Saksa politsei, mis tegeleks siseriiklike eriolukordadega ja oleks kasvulavaks tulevasele Saksa armeele. Teise ettepaneku kohaselt tulnuks Lääne-Saksamaad kutsuda NATOga liituma ning ühendama oma väed alliansi omadega. Ning kolmas ettepanek vastas Pleveni plaanile luua Euroopa armee, kuhu kuuluksid ka Saksa üksused. Liitlastel õnnestus oma sisevastuolud ära klaarida ning nad otsustasid arutada Saksamaa Liitvabariigiga nii NATO kui ka Euroopa Kaitseühenduse võimalust. Kuid üksmeel puudus selles, kumba neist valikutest eelistada.

Adenaueri jaoks oli Saksamaa sõjaline kaastegevus ühtaegu eesmärgi saavutamise vahend ja eesmärk ise. Esmalt käsitles ta seda võimalusena parandada Lääne-Saksamaa julgeolekut, pidades silmas Ida-Saksamaa taasrelvastamist Nõukogude poolt. Teiseks pidas ta seda heaks võimaluseks kiirendada okupatsiooni lõpetamist Saksamaal ning sellega taastada Saksamaa suveräänsus. Ning kolmandaks leidis ta, et see sillutaks teed Euroopa integratsioonile. Läbirääkimistel Saksamaa taasrelvastumise üle ei olnud Bonn nõus sellega, et tema sõjaväelasi koheldakse äraostetavate palgasõdurite või NATO „suurtükilihana”, ega lubanud neid avalikult diskrimineerida.

1951. aastal algasid Petersbergis Bonni lähedal liitlaste kõrgete volinike ning Saksa sõjaväeekspertide vahelised läbirääkimised Saksamaa liitumise üle NATOga ja samal ajal hakati Prantsuse valitsuse kutsel Pariisis arutama Euroopa Kaitseühenduse loomist. Adenauer võis liitlaste tegelikke kavatsusi ainult aimata. Kuigi tal oli suur soov Prantsusmaaga ära leppida ja ta pidas taasrelvastumist Euroopa integratsiooni raames enam kui teostatavaks, oli ta sellele vaatamata selge, et ainult Ameerika Ühendriigid on suutelised tagama Saksamaa Liitvabariigi julgeolekut. Seetõttu käsitles Bonn läbirääkimisi liitlaste kõrgete volinikega olulisematena ning saatis Pariisi ainult väikese delegatsiooni. Mõlemas kohas keskenduti küsimusele, kuidas luua Saksa üksusi, mis oleksid sõjaliselt võimekad ent samas Prantsusmaale vastuvõetavad. Varsti selgus aga, et ainus kõigile vastuvõetav lahendus tol hetkel oli Euroopa variant. See rahuldas ka Saksa kantslerit, kes soovis ennekõike ära hoida seda, et Lääne okupatsioonijõud lükkavad Saksamaa taasrelvastumist lõpmatult edasi ning hakkavad lahendust Saksamaa ja Euroopa julgeoleku küsimusele otsima läbirääkimistes Nõukogude Liiduga, kes oli teinud ettepaneku avada läbirääkimised kõigi nelja võimu vahel.

Suurimaid probleeme seoses taasrelvastumisega valmistasid Saksa üksuste staatus, üherahvuseliste üksuste suurus ning Euroopa Kaitseühenduse ja NATO seos. Üksuste suuruse küsimus lahendati sellega, et loodi väikesed diviisid, ning organisatsioonid pidid end siduma vastastikuste garantiide deklareerimisega. Saksa relvatööstuse reguleerimise küsimus aga jäi läbirääkimiste lõpuni lahendamata. Bonn ei olnud valmis aktsepteerima Prantsuse nõuet loobuda oma relvatööstuse taasloomise võimalusest.

Kui Euroopa Kaitseühenduse asutamisleping koos lisaprotokollide ja kirjadega 27. mail 1952. aastal Pariisis alla kirjutati, oli kõigile asjaga seotud isikutele selge, et tegemist ei olnud parima lahendusega. Ameerika Ühendriikide jaoks oli oluline, et Lääne kaitset tugevdataks Saksamaa suure sõjalise panuse abil võimalikult kiiresti. Kui see ei oleks olnud võimalik NATO raames, siis sobinuks ka Euroopa armee. Kuid oluline oli tagada Prantsusmaa osavõtt. Samal ajal ei olnud Pariisil õnnestunud ära hoida Saksamaa taasrelvastumist ega allutada Bonni sõjalist kaastegevust Prantsuse täielikule kontrollile. Ja Liitvabariik ise ei saavutanud oma peamist eesmärki liituda NATOga. Lõpus oli ta nõustunud lahendusega, mis oli küll mitmeti diskrimineeriv, kuid avas vähemalt tulevikuvõimaluse tihedamaks integreerumiseks Euroopasse. Raamlepingu, st kolme lääneriigi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelisi suhteid reguleeriva kokkuleppe üheaegse allakirjutamisega oli Bonn sellegipoolest saavutanud väljavaate okupatsioonirežiim lõpetada ning riiklik suveräänsus ennistada. Kogu siseriiklikule kriitikale vaatamata oli Saksa valitsusel põhjust oma saavutustega rahul olla, arvestades et mõlemad lepingud ratifitseeriti ja rakendati kiiresti.

Mis tahes taasrelvastumise idee põrkus Saksamaal tugevale riigisisesele vastuseisule ning tekitas tuliseid debatte Saksamaa sõjalise kaastegevuse põhiseaduslikkuse üle ja sünnitas hääleka rahvaliikumise „Ohne mich” („Ilma minuta”). Euroopa Kaitseühenduse asutamisleping ja raamleping ratifitseeriti sellegipoolest. Prantsusmaal oli see siiski problemaatiline, sest vastuseis nendele lepingutele kasvas. Peaminister Pierre Mendès-France tahtis oma kaasmaalaste kartusi leevendada, püüdes Saksamaalt saavutada täiendavaid mööndusi, kaasa arvatud teatava riigiülese korra kehtestamist viieks kuni kaheksaks aastaks, mil Saksa sõjaväeüksused alluksid Prantsusmaale. Samuti nõudis ta Saksamaalt järeleandmisi tollal Prantsuse valitsuse all olnud Saarimaa piirkonna tuleviku suhtes. Kui Bonn sellest keeldus, muutus lepingute ratifitseerimine küsitavaks. Ka NATOga liitumise võimalus jäi ära, kuni USA välisminister John Foster Dulles toetas pigem Euroopa Kaitseühenduse varianti.

30. augustil 1954 hääletas Prantsuse Assemblée Nationale Euroopa Kaitseühenduse asutamislepingu ratifitseerimise päevakorrast maha. Hirm pead tõstva Saksamaa üle oli saavutanud võidu, isegi kui Liitvabariik tuli kindlalt Euroopasse integreerida. Eelnenud kuul oli Prantsusmaal õnnestunud Genfis Nõukogude Liidu abiga saavutada lahendus oma Indohiina probleemile. Seepärast oli prantslastel põhjust arvestada Nõukogude huve. Saksa ja USA poliitikud olid aga löödud. Neli aastat vaevarikkaid läbirääkimisi tundusid olevat asjata.

Tee NATOni

Selles sõlmpunktis haaras London initsiatiivi enda kätte. Kõik kolm Lääne võitjariiki olid juba 1952. aastal otsustanud, et kui Euroopa Kaitseühendust ei looda, lahendatakse Saksamaa taasrelvastumise küsimus poliitiliste meetmete abil, mis hõlmasid okupatsioonirežiimi lõpetamist. Samuti olid nad lubanud, et hakkavad sellisel juhul kohe otsima uut lahendust. Nii hakkasidki Ühendkuningriigi välisminister Anthony Eden ja tema USA kolleeg John Foster Dulles ummikseisust väljapääsu otsima. Tulemuseks oli inglaste kutse kõigile kuuele Euroopa Kaitseühenduse riigile ning Kanadale ja USA-le osaleda üheksa riigi kohtumisel Londonis. Päevakorras oli kolm punkti: okupatsioonirežiimi lõpetamine Saksamaa Liitvabariigis, 1948. aasta Brüsseli lepingu muutmine ning Saksamaa Liitvabariigi ja Itaalia kutsumine sellega ühinema ning Saksamaa Liitvabariigi vastuvõtt NATOsse.

Kui keegi oleks 1949. aastal avaldanud häälekalt arvamust Saksamaa liitumise kasuks NATOga, oleks ta riskinud enese häbistamisega.

Prantsusmaa nõudis muidugi tagatisi soovimatute suundumuste vastu Saksamaal, Liitvabariik aga soovis, et teda koheldaks võrdselt ega diskrimineeritaks. Brüsseli leping oli lahenduseks. Tänu kohese abi sättele oli sellest lepingust saanud Euroopa kollektiivse julgeoleku süsteem, Lääne-Euroopa Liit (WEU), millega võis reguleerida Saksamaa taasrelvastumist. Lääne-Euroopa Liit moodustas samuti raamistiku Saksamaa taasrelvastumise piiramisele, nagu seda oli teinud Euroopa Kaitseühenduse asutamisleping. Kuid kui Adenauerilt pressikonverentsil küsiti, kas Hitleri kindralid saavad tema kindraliteks, vastas kantsler, et NATO 18-aastasi poisikesi ilmselt ei tunnusta. Žestina Prantsusmaale kohustus Ühendkuningriik ise paigutama neli diviisi ja ühe taktikalise lennuüksuse Euroopa mandriosale ning neid teiste liikmete soovide vastaselt mitte välja viima. Ameerika Ühendriigid olid juba 1951. aastal võtnud kohustuse paigutada Euroopa mandrile täiendavaid üksusi.

Ühendkuningriigi kinnitused koos USA samaväärsete garantiidega olid Pariisile väga tähtsad, kes nägi angloameerika vägedes vastukaalu Saksa armeele. Saksamaad ei võetud ainult NATO täieõiguslikuks liikmeks, vaid otsustati ka, et raamlepingut tuleb muuta ja kõrvaldada mitmed vastuolulised sätted. Võõrriikide relvajõudude viibimine Lääne-Saksamaal fikseeriti lepinguliselt võõrvägede õiguste ja kohustuste konventsiooni (võõrvägede konventsioon) kaudu. Peale selle täitis Saksamaa Liitvabariik palve ütelda avalikult lahti mis tahes tuuma-, bio- või keemiarelva tootmisest. Vastutasuks deklareerisid lääneriigid, et nad toetavad ühtse ja vaba Saksamaa taastamist. Bonn ise kohustus taasühinemist taotlema üksnes rahumeelselt ning tegema oma välispoliitikat kooskõlas ÜRO põhikirja artikliga 2.

Kuid enne, kui sai lõpetada läbirääkimised Saksamaa NATOga liitumise üle, tuli lahendada Saarimaa staatuse küsimus. Prantsusmaa oli oma nõusoleku sidunud selle küsimuse lahendusega. Kogu öö väldanud maratonkohtumise tulemusel leppisid Adenauer ja Mendès-France kokku Euroopa statuudis Saarimaa kohta. Selle kohaselt pidi Saarimaa saavutama poliitilise autonoomia, kuid jääma majanduslikult seotuks Prantsusmaaga. Prantsusmaa soovil pidid saarimaalased statuudi referendumil heaks kiitma. Pariis oli endas nii kindel, et tagasilükkamise võimalusega ei arvestatudki. Kuid juhtuski hoopis nii, et rahvas ei olnud statuudiga nõus ning seetõttu oli Prantsusmaa kohustatud aktsepteerima Saarimaa ühendamist Saksamaa Liitvabariigiga. Nii sai Saarimaast pärast üleminekuperioodi ja Saksamaa liitumist NATOga 1. jaanuaril 1957 Saksamaa Liitvabariigi liidumaa.

Põhja-Atlandi Nõukogu otsustas Saksamaad NATOga liituma kutsuda 23. oktoobril 1954. Päev hiljem allkirjastati 12 tähtsat lepingut. 6. mail 1955, kui ratifitseerimine oli kõikides riikides lõpule jõudnud, asus Saksamaa Liitvabariik oma kohale NATO laua ääres. Päev enne seda jõustus raamleping, võõrvägede konventsioon ja Saarimaa statuut. Ja kui liitlaste kõrged volinikud deklareerisid, et okupatsioonirežiim tuleb lõpetada, oligi okupatsioon lõppenud. Saksamaa Liitvabariik oli tagasi riikide peres.

Saksamaa NATOs

Bundeswehri loomine oli aeglane ja vaevaline. Kuigi õiguslik alus uuele armeele pandi tänu kahepoolsele konsensusele kiiresti, takistas vägede väljaarendamist kõrgemate ja allohvitseride, kasarmute ning vabatahtlike puudus. Esimene Saksa diviis suudeti NATO alluvusse anda 1957. aastal. Kuid 1954. aastal kavandatud täissuurust, mis seisnes 12 diviisis ja 560 000 mehes, Bundeswehr ei saavutanudki. Samamoodi ei saavutanud ka NATO oma 1952. aastal Lissabonis seatud relvajõudude ülesehituse eesmärki – 90 diviisi, millest pool pidi paigutatama Kesk-Euroopasse.

Saksamaa on Põhja-Atlandi alliansis olnud 50 aastat. 1955. aastal poleks keegi eriti uskunud, et Saksamaa ehitab endale kunagi suurima armee Euroopa mandril. Ja mitte ükski Prantsuse ametnik, püüde ette kujutada Saksamaa võimupotentsiaali, poleks uneski osanud näha, et 40 aastat hiljem marsivad Saksa väed eurokorpuse koosseisus 14. juuli paraadil Champs Elysées’l.

Aastate jooksul on Saksamaa NATO liikmesust varjutanud siiski kolm suurt kriisi. Kui Liitvabariik alliansiga liitus, oli tema peamiseks väärtuseks lubadus luua tugev tavaarmee. Varsti pärast seda aga hakkas NATO strateegia kalduma rohkem tuumarelvade poole. See uus totaalse vastulöögi strateegia nägi ette „tuumamõõga” kasutamise ja delegeeris kõik ülejäänud väed „tavakilbiks”. Saksamaa seisis keerulise valiku ees, kas võtta või mitte võtta kasutusele tuumarelvad, mille lõhkepead jääksid USA kontrolli alla. Tuumakoostöö – relvade ja teabe jagamine ning otsuste kooskõlastamine – jäi ligi kümneks aastaks kuumaks teemaks. See muutus veelgi tulisemaks, kui USA 1960. aastatel oma sõjalist strateegiat taas muutis, võttes kasutusele paindliku vastulöögi kontseptsiooni, mille kohaselt tuli rohkem tugineda tavarelvadele. Saksamaa ei olnud selle sammuga üldse rahul, kartes et see vähendab Nõukogude Liidu heidutatust.

Järgmine kriis tekkis, kui Prantsusmaa viis oma väed NATO integreeritud sõjalise juhtimise alt ära. Ilmselt oli president Charles de Gaulle solvunud selle peale, et tema palve luua kolme riigi directoire ning seada sisse tuumakoostöö Ameerika Ühendriikidega tagasi lükati. Kuid samamoodi oli ta lootnud, et Prantsusmaale antakse détente’i ajastu alguses Euroopa suhtes või vähemalt Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu puhul suurem eestkõnelejaroll. De Gaulle’i sammu tõttu sattusid Saksamaa Liitvabariigi prioriteedid keerulisse vastuollu: Euroopa integratsiooni oleks ta saanud edasi arendada ainult koos Prantsusmaaga, kuid samas oli tal oma julgeoleku ja kaitse jaoks vaja lähedasi suhteid Ameerika Ühendriikidega. Partnerite vahel kasvav lõhe sundis Bonni oma välissuhetes kõndima kitsukest teed.

Kolmas kriis tekkis NATO 1979. aasta otsusega sõjatandri tuumajõudude kahesuunalise kasutamise kohta. See tulenes kantsler Helmut Schmidti mõtisklustest „halli tsooni” üle, mis väidetavalt oli tekkimas Nõukogude-USA strateegiliste relvade piiramise kõneluste käigus sõlmitavate kahepoolsete kokkulepete tõttu. Schmidt soovis, et Euroopa nendel läbirääkimistel aktiivsemalt kaasa teeks, kuid Washington pani ette paigutada laiali rohkem tuumarelvi. Järeleandmisena eurooplastele seoti see pakkumine relvastuskontrolli ettepanekuga. Kuid relvastuskontrolli kõnelused andsid tulemusi alles aastaid hiljem, kui Nõukogude Liiduga sõlmiti nn viigileping, mis nägi ette keskmaa-tuumarakettide kõrvaldamise Euroopast. Enne seda oli nende relvade paigutamine Lääne-Saksamaal tekitanud tohutuid rahvaproteste ning aidanud kaasa Schmidti valitsuse langemisele.

Kuid NATO liikmeks olek on ka teeninud väga hästi Saksamaa huve. NATO on Saksamaale andnud elutähtsa julgeolekuvarju sõjalise agressiooni eest, tänu millele on Saksamaa Liitvabariik saanud areneda vastutustundlikuks ja tähtsaks Euroopa riigiks. Peale selle on NATO toiminud neutraalse raamistikuna, milles ka teised liitlased on saanud tunda end Saksamaa suhtes turvaliselt, pakkudes neile nii kollektiivset kaitset kui ka kollektiivset julgeolekut ja kinnitades Saksamaa kindlalt Lääne külge. Allianss on samuti oluliseks sidemeks – lausa nabanööriks – Ameerika Ühendriikidega, kes muutsid heidutuse külma sõja ajal tõsiseltvõetavaks, osutasid Saksamaa taasühinemise ajal suurt abi ja on sõjajärgses Euroopas järjekindlalt tegutsenud vahendaja ning kriisiohjajana.

Nii Berliini müüri langemise kui ka 11. septembri terroriaktide valguses on tähtsust kaotanud mõned tegurid, mis muidu NATO liikmesuse Saksa välispoliitikas nii keskseks muutsid. Seepärast on mõned analüütikud hakanud väitma, et alternatiiviks on Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika. Kuid kas see ikka on nii? Kantsler Gerhard Schröder läks tänavu veebruaris Münchenis peetud julgeolekukonverentsil koguni nii kaugele, et väita nagu NATO ei oleks „enam eelistatuim paik, kus partnerid üle Atlandi strateegilisi plaane arutavad ja tegevust koordineerivad”, kutsudes NATOt üles tugevdama ja taastama alliansisisese strateegiadiskussiooni kultuuri. Esimene samm selles suunas tehti aprillis NATO välisministrite mitteametlikul kohtumisel Vilniuses. Seni, kui NATO-l õnnestub taas ajaga kaasa minna ja säilitada oma sisemine ühtekuuluvus, ei ole kindlasti alternatiivi tugevale sidemele Põhja-Ameerikaga, mida NATO endast kujutab, olles demokraatlike riikide ühendus, kellel on vahendid ja võimalused ohjata globaalseid konflikte ning rakendada jõudu.

Helga Haftendorn on Berliini Vabaülikooli poliitikateaduste ja rahvusvaheliste suhete emeriitprofessor ning selle ülikooli Transatlantiliste Välis- ja Julgeolekupoliitika Uuringute Keskuse endine direktor. Ta on avaldanud palju raamatuid Saksamaa välispoliitika ja NATO kohta. Temalt on ilmumas raamat „From Self-restraint to Assertion: German Foreign Policy since 1945” (Rowman & Littlefield, 2005).

...Algusesse ...